Produce and reproduce

It seems that the situation has become the opposite to what it was in Freud’s times. Then the sexuality was repressed, now sexuality has become an obligation. In his times, there was still perhaps the ascetic ideal of refraining from sexual activities and dedicating oneself to God (or perhaps also philosophy, writing, etc.). Now, it seems that refraining from sexuality is the greatest taboo: if you think of the reaction to asexuals or to the people (especially women) who refuse to have children. On the one hand, there is of course the sexuality promoted in the media, entertaintment, and advertisments (although there has been some progress against sexist ads, it still very much holds that with a half-naked female body you can sell practically anything). But on the other hand, Christian religions that in Europe used to be – to some extent – a counter-balance to all this „mundane“ life, has also joined forces with capitalism and have made a specific form of sexuality, reproductive sex, one of their central issues. Reproduce and produce. If there are more people, more things can be sold to them. As Žižek showed, whereas in Freud’s times it was a problem how to enjoy, not the problem is how to refrain from enjoyment, because enjoyment is a norm, and preached both from TV and pulpit. The Church used to cherish some strong anti-capitalist ideas and models: to renounce „this world“, give all your belongings away, go to the monastery, dedicate yourself to a life of prayer and helping the poor. Someone who did that today, would be considered crazy even by the parish. Of course you should pay a tithe, but you should hold on to your property: for „family, tradition, and property“, as is the name of a Brazilian arch-conservative movement that has considerable influence over the world, including Estonia. Their leader says that he opposes a „culture of death“, but as it often happens in such cases, what they attribute to others, applies to themselves. Because based on the current tendencies, it is certain that this ideal of production and reproduction will have led us to a collapse by the end of this century, i.e. it is a death-drive. Religion used to be a bulwark to a feudal structure (both as a part of it and as a counter-balance to it); it took some time to adapt, and now it is an important pillar for capitalist structure. The greatest heretics for both the „mundane“ world and Church authorities are those who refrain from production and reproduction, who minimize consumption and who refrain from having children. Yet, if there is some hope for humankind, it must include elements from such way of life.

Rituaal

(Pudemeid raamatu kirjutamise kõrvalt)

Mis on rituaal? Selles on esiteks hädavajalik mingi korduselement: ajaline, ruumiline, tegevuslik, sõnaline. Ilma selleta ta ei moodustaks rituaali. Teiseks on ta intersubjektiivne, kollektiivne, ühiskondlik. Võib-olla saab rääkida ka individuaalsetest, idiosünkraatilistest rituaalidest, näiteks patoloogiatena, à la et astud ainult kõnniteplaadi keskkohta – aga tundub, et see on kõdunud rituaal ja et teised inimesed, ühiskond on selles kätketuna olemas (vähemasti tundub nii; see vajaks lähemat selgitamist); ning sellised rituaalid nagu hommikune ja õhtune hambapesu, hommikuvõimlemine jne on juba selgemalt kollektiivsed, ühised, ühiskondlikud, ühispärimuslikud.

Pöördun vanemate, esivanemate, loodusaspektide poole, pühitsen neid, austan neid. Ja sellega kontekstualiseerin iseennast, sõlmin või taastan nendega liitu, olen nendega tihedamalt koos.

Teisalt võiks muidugi ütelda, et rituaal ju dekontekstualiseerib: mingid korduvad ajad, ruumid, teod, sõnad ju ei ole võetud praegusest täpsest olukorrast, vaid mujalt, varasemast, enne olemasolevast. Mõned rituaalsed teod ja vormelid võivad eriti arhailised olla (noh, nt kirikutes preestrid siiamaani kannavad Rooma riigi aegset riietust). Selle vastu võib jällegi väita, et asjaosaliste eneste jaoks, fenomenoloogiliselt võib olla ümberpöördult – et kõige nende kordustega just nimelt luuakse too rituaalne, sakraalne aeg, koht, olukord, ning et seega nad juba eo ipso, määratluse järgi on kontekstuaalsed. Ja isegi kui me võtame väliselt positsioonilt, siis nagu öeldud, rituaaliga ma rekontekstualiseerin end.

Dekontekstualiseering, mida ma silmas pean, oleneb eeskätt muust – asi on eeskätt võimustruktuurides. Dekontekstualiseering, mis käib abstraktsete, üldiste mõistete kaudu (nt kreeka filosoofid, hiina moistid), rebib end lahti olemasolevaist võimustruktuuridest – mida põlistatakse teatavate rituaalide, manerismide, mõtlemis- ja ütlemisvormidega – ning loob uut valda või pinda, kus liikuda avaramalt, vähem kontekstuaalseist tingimustest rippuvana. Nagu moistide ajal arenema hakanud (või ka unistatud, kujutletud) meritokraatlik riigibürokraatia. Ei loe, kust tuled, vaid kuidas mingis funktsioonis õnnestud.

Nii et rituaal on ikkagi kontekstualiseeriv ning taasalastav, konservatiivne moment on seal alati oluline (toosama kordus!). Õigemini, vabadust saab muidugi ka selle raames võita, aga see käib teisel moel, mitte lahtirebimisena, vaid vahelepugemisena. Kui sa oled nii sujuv ja voolav nagu Konfutsius. Või kui mingi praktikaga saavutad meisterlikkuse, sujuvuse, ja nõnda justkui looduse enese kulgemisega kooskõlastud, nagu Zhuangzil. (Taoism ja konfutsiaanlus on ses osas kaunis lähedased; moism ja seaduslus on hoopis teine tubakas; kuigi teises mõttes jällegi on nt Zhuangzil olulisi haakekohti just moismiga – teatav radikaalsus, võrdsustamine jm.)

Omaette huvitav küsimus puudutab ka noid kehastumusest destilleeritud mõisteid - neid, mida kontekstualiseeringu, ritualismi jne põhjalt saab välja võtta ja on välja võetud, alates Konfutsiuse inimlikkusest ja kohasusest jne kuni Zhuangzi vaba kondamiseni. Needki saavad olla emantsipatsiooni tugipunktideks – aga mõneti teisel moel kui nt moistide fa 法 jm.

Sokraatiline dialoog Rattaga

(Vabaduse väljakul. Ratas tuleb autoga, astub autost välja.)

M. – Rõõm sind näha. Tahaksingi sinuga üht asja arutada. Äkki jalutame natuke Hirvepargis?

R. – Hea küll.

(Suunduvad Hirvepargi poole, käigu pealt kõneldes.)

M. – Ma olen kuulnud, et sa oled kristlane või vähemasti et kristlus on sulle kuidagi oluline.

R. – On küll.

M. – Mis on kristluses keskne, kõige tähtsam?

R. – Kristlus on vana religioon ja sellel on palju tähtsaid külgi.

M. – Aga ikkagi konkreetselt?

R. – Kristlus on meie traditsioonilise kultuuri alus. Traditsiooniliste väärtuste hoidmine.

M. – Hästi, ma täpsustan oma küsimust: mis on kõige tähtsam asi, mida Jeesus õpetas?

R. – Noh, et hoiame traditsioonilisi väärtusi, et mees ja naine peavad abielluma ja et homoseksuaalsus on taunitav.

M. – Siin ma pean sind küll parandama. Homoseksuaalsuse kohta ei ütelnud Jeesus mitte midagi või vähemasti ei pandud seda evangeeliumitesse kirja. Mis traditsioonilisi väärtusi puudutab, siis tõepoolest Jeesus ütleb, et pühakirjast ei kao ükski joota (yod on heebrea tähestiku pisim täht), aga mulle tundub, et tema pühakirja mõistmine on mõneti teisel tasandil, mitte kirjasõna, vaid vaimu tasandil. Sest mahuka osa evangeeliumitest moodustavad Jeesuse filipikad traditsionalistide vastu. Üks kuulsaim võrdkuju, mida sa kindlasti mäletad, on see, kuidas ta laidab variseri (kes ajaloolises mõttes just nimelt ei olnud silmakirjateener, vaid eriti range ja tõsimeelne traditsioonide järgija) ning ütleb, et siiralt pattu kahetsev tölner (ehk maksukoguja, kes oli juudi ühiskonna paaria) on Jumalale lähemal. Pealegi, kas polnud lõppkokkuvõttes juudi traditsionalistid need, kes lasid Jeesuse hukata? Kui me nüüd võtame selle tölneri näite, siis mida me sellest välja loeme?

R. – Et oluline on siirus, pühendumine Jumalale, mitte sotsiaalne staatus või see, mida teised sinust arvavad.

M. – Ilmselt midagi sellist, jah. Aga tulles varasema juurde tagasi. Sa ütlesid, et mees ja naine peavad abielluma. Päris niimoodi Jeesus ei ütle; küll aga ta tõepoolest ütleb, et mees ja naine hoiavad teineteise poole ning selle nimel hülgavad kasvõi oma vanemad (hea põhjus, miks Vanas-Hiinas, kus just vanemad on kõige olulisemad, tulnuks kristlus ära keelata; tõtt-öelda keelatigi, sest väga jäigaks muutunud Vatikan ei lubanud hiinlastel enam oma suguvõsa rituaale pidada). Miks mees ja naine teineteise poole hoiavad?

R. – Et lapsi saada ja sigida.

M. – Jeesus nüüd küll midagi sellist ei ütle. Miks sina oma naisega kokku said?

R. – Armastasin teda, noh.

M. – Kas see polegi üldine, et mees ja naine tõmbuvad teineteise poole armastusest?

R. – Küllap.

M. – Ning sigivus kui bioloogiline funktsioon on lihtsalt selle tagajärg (kui on)?

R. – Ilmselt küll.

M. – Nii et esmane on armastus, millele ei saa seada tingimusi bioloogiliste funktsioonide alusel?

R. – Võib vist nii öelda jah.

M. – Kas see nüüd ei tuleta sulle meelde üht olulist Jeesuse ütlust, mida võiks kogu kristluses keskseks pidada?

R. – Ma olen mõnevõrra segaduses, mida sa silmas pead?

M. – Jeesus ütleb, et armasta oma ligimest nagu iseennast. Nii et kui me eespool rääkisime, et tuleb siiralt Jumalale pühenduda, siis milles see väljendub? Kas selles, et sa täidad usukombeid, ei tervenda hingamispäeval inimest, viskad abielurikkuja kividega surnuks jne? Või selles, et sa armastad ligimest nagu iseennast?

R. – Pigem selles, et armastad ligimest nagu iseennast.

M. – Nii, aga nüüd ma tahaksin veel üht asja küsida.

R. – Mida?

M. – Kumb on olulisem, kas see, mida inimene ütleb, või see, mida ta teeb?

R. – Eks ütlemine on ka tähtis, aga tegu on ilmselt tähtsam.

M. – Kas sa oled nõus, et iga tegu algab teo-eost, taotlusest, kalduvusest, püüdlusest?

R. – Jah.

M. – Kas sa oled nõus sellega, et see teo-idu, taotlus, kalduvus ja püüdlus on olulisem kui see, mida inimene ütleb?

R. – Tuleb nii välja.

M. – Nii et kui inimese taotlus, kalduvus ja püüdlus on kedagi kiusata, siis kas meil on alust teda uskuda, kui ta ootamatult ütleb, et ta ei kavatse kedagi kiusata?

R. – Kui ta seda ootamatult ütleb, siis võib tal olla mingi tagamõte midagi saavutada. Sest on ju lihtsam ütelda vastupidist kui hakata vastupidist taotlema.

M. – Seega me võime temast uskuda pigem seda, et tegelikult ta ikkagi hakkab kiusama?

R. – Jah.

M. – Niimoodi. Võtame nüüd kaks arutlusliini kokku. Kristlasena võiks eeldada, et sinu jaoks kõige tähtsam on armastada oma ligimest nagu iseennast. Kas selle juurde käib teisele liigategemine?

R. – Ei käi. See ei sobi armastusega kokku. Ja ma ju ka ei taha, et mulle liiga tehtaks.

M. – Edasi. Partei, keda sa praegu võimule aitad, on nõustunud koalitsioonileppega, kus te deklareerite, et kedagi ei hakata kiusama, õigusriik säilib jne. Ometi on nende taotlus, kalduvus ja püüdlus kogu aeg olnud vastupidine. Meie arutluse järgi, kumba me peaksime rohkem uskuma, kas nende ootamatuid sõnu või nende senist taotlust?

R. (mornilt) – Senist taotlust.

M. – Nii et me võime oletada, et nad hakkavad siiski kiusama, kui neil selleks võimalus avaneb?

R. (veel mornimalt) – Jah.

M. – Kuidas sa nüüd aga lepitad omavahel seda, et kristlus on sinu jaoks oluline ning et kristluse järgi peab armastama oma ligimest nagu iseennast, ning seda, et sa samas aitad võimule partei, kelle taotlus, kalduvus ja püüdlus on teisi kiusata, mis ei sobi kokku tolle armastuse-nõudega, nagu sa enne möönsid?

R. – Raske öelda. Niimoodi arutledes näib siin küll olevat vastuolu, jah. Aga kui ma selle asja ette võtsin, siis vastuolu ei paistnud.

M. – Nii et sa ei mõtelnud nende asjade peale, millest me äsja rääkisime?

R. – Ega vist. Aga ma tahtsin midagi ära teha.

M. – Ja mis on see motiiv, mis sind kannustas ning pani vastuolusid mitte nägema?

R. – Ma ei oska öelda.

M. – Kas sa ehk lasksid end rahustada tolle partei ootamatutest sõnadest, kui nad olid nõus avalikult ütlema, et nad ei taha kedagi kiusata?

R. – Seda nad ütlesid jah.

M. – Aga miks sa võtsid uskuda neid ootamatuid sõnu, ja mitte nende taotlust, püüdlusi ja kalduvust?

R. – Ma ei tea. Ma ütlesin, et ma tahtsin midagi ära teha.

M. – Ja Eestis saab poliitilises plaanis kõige rohkem ära teha peaminister?

R. (rõõmsalt) – Jah!

M. – Ehk et sa tahtsid väga peaministriks saada?

R. – No ma ütlesin, et niimoodi saab palju ära teha.

M. – Aga selle ärategemise juurde käib see, et sa võimaldad tollel parteil ellu viia oma taotlusi, püüdlusi ja kalduvusi teisi kiusata?

R. – Aga mina teen ju õiget asja!

M. – Oletagem, et sina teed õiget asja. Aga kui sellega ühtlasi võimaldatakse teisi kiusata – mis, nagu sa ennist möönsid, ei kuulu armastuse juurde ja on seega vale –, siis kas see õige asi pole siiski mitte puudulik?

R. – Poliitikas ei saagi kunagi midagi täiuslikku olla.

M. – Nii et sa tahad öelda, et poliitika nimel võib teisi kiusata?

R. – Ei, mitte seda...

M. – Kas kiusamise võimaldamine pole mitte ise samuti kiusamine?

R. – Kas just kiusamine. Aga sellele kaasaaitamine. Kaasosalus.

M. – Ja sa tahad kiusamisele kaasa aidata?

R. – Ma ju ütlesin, et mina ei taha kedagi kiusata, ja too partei ka lubas meile, et nemad kedagi kiusama ei hakka.

M. – Sa näid juba olevat unustanud, mis me ennist rääkisime.

R. – Ei ole unustanud. Me rääkisime, et taotlus on usaldusväärsem kui ootamatu sõna. Aga mingi võimalus ju ikkagi on, et nad oma meelt parandavad ja kombeid õgvendavad.

M. – Ja sa oled nõus selle tõenäosuse peale panustama?

R. – Ma ei tea...

M. – Või on siin mingi muu motiiv, mis laseb sul seda tõenäosust suurena paista, kuna see sobib sinu enda mingite teiste taotlustega?

R. – Milliste taotlustega?

M. – Sa ütlesid enne, et sa tahad ära teha ja et peaministrina sa saad seda kõige paremini ellu viia.

R. – Jah.

M. – Nii et sul on suur soov saada peaministriks?

R. – Noh, tahaks küll, jah.

M. – Peaminister on suure võimuga positsioon?

R. – Jah, peaminister saab ühiskonna käekäiku olulisel määral mõjutada.

M. – Nii et sul on suur soov saada suure võimuga positsioonile?

R. – Ma ei tea, kui sa seda nüüd niimoodi sõnastad...

M. – Kuidas sellist suurt soovi nimetada?

R. – Mida sa silmas pead?

M. – Seda, et kas tavakeeles sellist suurt soovi ei nimetata mitte võimuihaks?

R. – Ilmselt küll. Aga kas sa nüüd heidad mulle ette võimuiha?

M. – Sa ennist ütlesid, et teisi ei tohiks kiusata?

R. – Jah. Olen selles veendunud.

M. – Ja et teod on tähtsamad kui sõnad?

R. – Jah.

M. – Ja et taotlused, püüdlused, kalduvused on need, mida esmajoones tuleb tähele panna?

R. – Ilmselt küll.

M. – Kas pole nii, et sa pisendad teistele liigategemise ohtu võimuiha tõttu?

R. – See vestlus muutub mulle ebamugavaks.

M. – Oota, ära veel mine. Ebamugavustunne võib olla hea asi. See võib osutada vaimu tuhudele, kui ta on sünnitamas uut ideed. Niisiis, sinu käitumist motiveerib võimuiha. Kui nüüd kellegi võimuihaga kaasneb teistele liigategemine, siis kas pole see etteheidetav, taunitav?

R. – On küll. Aga jälle sa suunad selle minu pihta, jah?

M. – Kas meie vestlusest mitte ei johtu, et võimuiha on sinu jaoks siiski tähtsam kui armastusekäsk?

R. – Pea nüüd hoogu. Ma olen siin kogu aeg sinu taktikepi järgi tantsinud, lase minul ka rääkida. Ma soovin taas üle rõhutada, et pärast raskeid läbirääkimisi jõudsime me ühise avalduseni, milles on sõnaselgelt üteldud, et me austame vähemuste õigusi, õigusriik jääb püsima, võimude lahusust austatakse, sõnavabadus kehtib edasi ja nii edasi, ning kui nii selgesõnaliselt on need asjad välja öeldud, siis me võime ühtlasi võime kindlad olla, et Eesti riik jätkab oma senisel demokraatlikul ja inimõigusi austaval kursil ja et viimaks ometi on siin riigis avanenud võimalus teha midagi muudmoodi kui reformierakonna võimu ajal, kui suurenes ebavõrdsus, rahvastevaheline vaen ning ühiskondlikud pinged, samas kui nüüd on meie püüdlused suunatud eesti põlve uueks loomisele, mille käigus meie maa ja rahvas saab senisest veelgi tugevamaks, arvukamaks, ühtsemaks ning kus austatakse ka väikesi inimesi, mitte ei kehti ülemuste ülbus ja võimnike omavoli, ning kui minu partei on pidanud tegema mõningaid järeleandmisi koalitsiooniparteidele – mis ongi ju demokraatlikus koalitsioonimoodustamise protsessis täiesti loomulik –, siis on see igati õigustatud ning nende väljapakutud põhiseaduse muudatus, mille järgi abielu on mehe ja naise liit, ühtib ka minu seisukohtadega ja on kooskõlas kristliku traditsiooniga, mis on meid määratlenud ja mis on meie olemus olnud juba sajandeid, ning homoseksuaalsed paarid ei pea ju samas midagi kartma, sest me ei kavatse homoseksuaalsust kriminaliseerida ning need paarid võivad endiselt koos elada, ent nad peavad lihtsalt mõistma, et „abielu“ mõiste on püha ning seda ei saa muuta üksikisikute äranägemise järgi või pelgalt nende elukorralduse hõlbustamise nimel, vaid on siiski sõnad, kombed ja traditsioonid, mida tuleb austada, ning ühtlasi soovin ka tagasi lükata alusetud väited uue valitsuse misogüünias ja seksismis, sest esiteks oleme kaasanud kaks naist ja teiseks me oleme kõik tublid mehed ning meil on armastavad abikaasad, kes meil voodi soojana hoiavad ning kes on oma eluga väga rahul – nii et pigem võiks meile ette heita seda, et me naisi ülemäära austame, neist lugu peame, ega taha neid koormata riigivalitsemise närvesööva ülesandega, ning mis puudutab vähemusi, siis selles osas on ülepea õigem korraldada rahvahääletus – niimoodi saavad vähemuste küsimused üks kord ja lõplikult paika pandud, nii nagu enamus seda eelistab; igatahes soovitan lugeda meie koalitsioonilepingut, kus me oleme sõnaselgelt ütelnud, millised on meie kavatsused. Ja muide, lugupeetud vestluskaaslane, tuletan sulle meelde, et järgmine siseminister on kõnealusest parteist; mulle tundub, et teie jutul on tagamõte, mis väljendab teatud taotlust, püüdlusi ja kalduvusi, ning et see võib vastavatele organitele huvi pakkuda. Mõtle järele.

M. – 😲

(Lähevad eri teed. Ratas veereb Toompea poole)