Rituaal

(Pudemeid raamatu kirjutamise kõrvalt)

Mis on rituaal? Selles on esiteks hädavajalik mingi korduselement: ajaline, ruumiline, tegevuslik, sõnaline. Ilma selleta ta ei moodustaks rituaali. Teiseks on ta intersubjektiivne, kollektiivne, ühiskondlik. Võib-olla saab rääkida ka individuaalsetest, idiosünkraatilistest rituaalidest, näiteks patoloogiatena, à la et astud ainult kõnniteplaadi keskkohta – aga tundub, et see on kõdunud rituaal ja et teised inimesed, ühiskond on selles kätketuna olemas (vähemasti tundub nii; see vajaks lähemat selgitamist); ning sellised rituaalid nagu hommikune ja õhtune hambapesu, hommikuvõimlemine jne on juba selgemalt kollektiivsed, ühised, ühiskondlikud, ühispärimuslikud.

Pöördun vanemate, esivanemate, loodusaspektide poole, pühitsen neid, austan neid. Ja sellega kontekstualiseerin iseennast, sõlmin või taastan nendega liitu, olen nendega tihedamalt koos.

Teisalt võiks muidugi ütelda, et rituaal ju dekontekstualiseerib: mingid korduvad ajad, ruumid, teod, sõnad ju ei ole võetud praegusest täpsest olukorrast, vaid mujalt, varasemast, enne olemasolevast. Mõned rituaalsed teod ja vormelid võivad eriti arhailised olla (noh, nt kirikutes preestrid siiamaani kannavad Rooma riigi aegset riietust). Selle vastu võib jällegi väita, et asjaosaliste eneste jaoks, fenomenoloogiliselt võib olla ümberpöördult – et kõige nende kordustega just nimelt luuakse too rituaalne, sakraalne aeg, koht, olukord, ning et seega nad juba eo ipso, määratluse järgi on kontekstuaalsed. Ja isegi kui me võtame väliselt positsioonilt, siis nagu öeldud, rituaaliga ma rekontekstualiseerin end.

Dekontekstualiseering, mida ma silmas pean, oleneb eeskätt muust – asi on eeskätt võimustruktuurides. Dekontekstualiseering, mis käib abstraktsete, üldiste mõistete kaudu (nt kreeka filosoofid, hiina moistid), rebib end lahti olemasolevaist võimustruktuuridest – mida põlistatakse teatavate rituaalide, manerismide, mõtlemis- ja ütlemisvormidega – ning loob uut valda või pinda, kus liikuda avaramalt, vähem kontekstuaalseist tingimustest rippuvana. Nagu moistide ajal arenema hakanud (või ka unistatud, kujutletud) meritokraatlik riigibürokraatia. Ei loe, kust tuled, vaid kuidas mingis funktsioonis õnnestud.

Nii et rituaal on ikkagi kontekstualiseeriv ning taasalastav, konservatiivne moment on seal alati oluline (toosama kordus!). Õigemini, vabadust saab muidugi ka selle raames võita, aga see käib teisel moel, mitte lahtirebimisena, vaid vahelepugemisena. Kui sa oled nii sujuv ja voolav nagu Konfutsius. Või kui mingi praktikaga saavutad meisterlikkuse, sujuvuse, ja nõnda justkui looduse enese kulgemisega kooskõlastud, nagu Zhuangzil. (Taoism ja konfutsiaanlus on ses osas kaunis lähedased; moism ja seaduslus on hoopis teine tubakas; kuigi teises mõttes jällegi on nt Zhuangzil olulisi haakekohti just moismiga – teatav radikaalsus, võrdsustamine jm.)

Omaette huvitav küsimus puudutab ka noid kehastumusest destilleeritud mõisteid - neid, mida kontekstualiseeringu, ritualismi jne põhjalt saab välja võtta ja on välja võetud, alates Konfutsiuse inimlikkusest ja kohasusest jne kuni Zhuangzi vaba kondamiseni. Needki saavad olla emantsipatsiooni tugipunktideks – aga mõneti teisel moel kui nt moistide fa 法 jm.