AVP

Poliitika ei tohiks olla kildkondlik, st. killustav ja välistav, vaid ühis-kondlik, ühendav ja kaasav. Ühendada ja kaasata saab aga ainult teisi austades ja kuulda võttes, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Sellises kaasavas dialoogis tulevad välja igaühe eriomased võimed. Mulle tundub, et praegune Eesti poliitika kaldub olema ühtlustav, nii parteide sees (parteilojaalsus) kui neist väljaspool (“meie” ja “nemad” hoiaku kultiveerimine, lõhede süvendamine). Kaasava dialoogi puhul tuleb osapooltest välja rohkem kui neis oli, see läbikäimine ise võimendab osapooli. Sellisel juhul kujundlikult öeldes 1 + 1 = 3. Monoloogiline suhe aga kahandab kõiki osapooli, nii et kujundlikult 1 + 1 = 0,5. Mulle tundub, et praegune süsteem ei kaasa ega võta kuulda, mistõttu inimesi ja kodanikuühendusi (nii vaba- kui erakondi) kasutatakse halvasti, nende potentsiaal jääb kinni. Vältimatult jääb sel juhul kängu ka “võimulolija” potentsiaal. 

Ma ei ole poliitika ega poliitikute vastu ja ma väidan, et poliitika ei ole tingimata räpane. Poliitika on inimeste vaheliste läbikäimiste hõlbustamine, ja seda saab teha ainult dialoogis ja kaasates. Võimule aga on omane hüpostatiseerumine: tekib illusioon, justkui hõlbustuspositsiooni kohatäitjal oleks mingi omaolemine. Tegelik suhe võidakse siis ka fiktiivselt ümber pöörata, nii et hõlbustatav (inimesed) oleks justkui hõlbustaja (poliitik) jaoks. Just siis muutub poliitika räpaseks ja läbipaistmatuks. Võimulolija hakkab võimust kinni hoidma. Mulle tundub, et Eesti võimudünaamika on tardunud ja et see on vaja uuesti liikvele saada. Võimnikud ise seda omal algatusel ei tee, vaid neile on vaja survet avaldada. Ja nagu me näeme, ei piisa selleks ainult sõnadest, vaid inimesed peavad end ka füüsiliselt nähtavaks tegema nagu praegusel meeleavaldusel.

Reformierakonna maailmavaade

Kommentaare

Reformierakonna ametliku maailmavaate kohta

Meie poliitika rajaneb lihtsatel liberaalsetel väärtustel, nagu üksikisiku vabadus ise otsustada.

Kuidas tõlgendada selle valguses RE reaktsioone Silver Meikari sõnavõtule? Kas tunnustati tema vabadust ise otsustada?

Vabadusest lähtub ka Reformierakonna ideoloogia. Täpsemalt inimese vabaduse ülimuslikkusest mis tahes ühiskondlike institutsioonide ja eeskätt riigi suhtes.

Kas RE tunnustab Silver Meikari ja arvukate RE-d kritiseerinud inimeste ülimuslikkust RE kui institutsiooni ees?

Liberaalidena usume, et iga inimene on parim otsustaja omaenese huvide üle ja seepärast tuleb talle otsuste tegemiseks tagada maksimaalne ühiskondlikult vastuvõetav vabadus.

Kuidas on see seotud RE juhtorganite esitatud nõudmisega, et RE liikmed esmalt partei ehk institutsiooni sees asju arutaksid? Kuidas seostada seda maailmavaatelist loosungit ülekuulatud RE liikmete ilmutatud parteidistsipliiniga?

Liberaalid pooldavad ühesugust maksumäära kõikidelt tuludelt, eeskätt aga tarbimiselt. Kuna investeeringud teenivad kogu ühiskonna huve (arendades majandust, kasvatades ühiskonna jõukust ja luues töökohti), siis peaksid need olema maksuvabad. Madalama sissetulekuga inimeste kaitsmisel pooldab liberalism maksuvaba miinimumi kehtestamist, mille piiri tuleb järk-järgult tõsta.

Kuidas on esimese lausega seotud see, et dividende Eestis ei maksustata?

Liberalismi eetiliseks aluseks on partnerlus ja solidaarsus: turul saab edukalt tegutseda see inimene või firma, kes arvestab teiste huvide ning vajadustega. Kasumit saavad teenida vaid need tooted ja teenused, mida keegi vajab.

Viimane lause kuulub kaasaegse tarbimisühiskonna kontekstis pigem huumorivalda.

Riigistatud ja monopoolne tootmine aga pakub vaid neid kaupu ja teenuseid, mida ta ise arvab inimesi vajavat. Pahatihti osutub see arvamus ekslikuks!

Tundub, et viimasel ajal on sagedamini nähtud vastupidist, kuidas on ekslikuks osutunud arvamus, et mingite kaupade ja teenuste riigistatud ja monopoolne tootmine pole vajalik. Meenutagem Eesti Raudteed. Või praegu eesseisev elektrihinna järsk tõus seoses “vabaturuga”, millega kaasneb paratamatult kõikide kaupade hindade tõus. Elektritootmine ja elektri transport on olemuslikult monopoolne: igasse majja tuleb ikkagi ainult üks traat. Siin ei saa olla vaba sisulist konkurentsi.  

Liberaalsete ideede sihtgrupiks on vabad omanikud, kes konkureerivad üksteisega erapooletute reeglite alusel.

Mis mõttes on reeglid erapooletud, kui praeguse maksusüsteemi puhul kulutavad väiksema sissetulekuga inimesed rohkem sissetulekust maksudele ja sundkulutustele? Sellised reeglid ei saa põhimõtteliselt olla erapooletud. Mil määral peavad nad antud juhtumil silmas ühishüve?

Liberaalid eeldavad, et isiklikes huvides tegutseja ning isikliku vara ja raha kasutaja käitub efektiivsemalt ja vastutavamalt...

Kitsalt isiklikes huvides tegutseja võib käituda tõepoolest tõhusamalt, aga kuna ta ei pea arvestama üldist hüve, siis ei ole see kuidagi seotud laiemas mõttes vastutustundliku käitumisena. Näiteid sellest, kuidas erafirmad laastavad ja laostavad ühiskondi, kogukondi, keskkonda ja üksikisikuid, ei jõua üles lugeda (ma tooksin ühe näitena Monsanto). Seevastu kogukond, mis peab silmas kõigi selle liikmete huve, käitub loomuldasa vastutustundlikumalt.

...kui võõra varaga opereeriv riigiametnik. Kuna riik pole oma tulu teeninud, vaid omandanud selle maksudena, on tal ka paratamatu kalduvus käia selle varaga umber lohakamalt ja ebaefektiivsemalt, kui seda teeks eraisik omaenese teenitud varaga.

See on kummaline arusaam riigist ja kui RE käsitleb riiki sellise võõrandunud ja inimvaenuliku institutsioonina, siis jääb ülepea arusaamatuks, miks nad kõrgetesse riigiametitesse pürgivad. Aga miks peaks riik olema võõras? Riik peaks ju olema kõik tema kodanikud ehk see on täiesti oma. Kui riik osutub võõraks, siis on just nimelt midagi lahti institutsioonidega või poliitilise kultuuriga. Tekib küsimus: kuidas üldse saab vastutustundlikult riiki juhtida erakond, mis peab riiki olemuslikult vastutustundetuks ja riigiteenistujaid lohakateks ja ebaefektiivseteks?

Autoritaarse riigi kohta võib ehk tõesti öelda, et ta pole oma tulu teeninud, vaid omastanud maksudena. Aga demokraatlik riik on just nimelt oma tulu teeninud. Inimesed ja asutused maksavad makse, kuna nad usaldavad riiki kui ühishüve ega pea seda enda suhtes võõraks. Demokraatlikus riigikorras saab põhimõtteliselt iga üksikisik ja iga kodanikuühendus kaasa rääkida selle ühise jõukuse jaotamisel ning demokraatiakultuuri eesmärk on leida ühise arutelu käigus sobivad vahekorrad valdkondade vahel, kuidas seda jõukust kasutada. Kas mitte RE selline maailmavaateline eeldus ei kätke endas üleskutset maksudest kõrvalehiilimiseks (miks ma peaksin maksu maksma riigile, kui see on mulle võõras ja isegi minu suhtes vaenulik?)?

Olulisel kohal on meie jaoks sallivus: vabadus ja inimväärikus ei tunne rahvuslikke piire.

Millistes RE aktsioonides me võime näha nende sallivat suhtumist Eesti venekeelsesse elanikkonda? Kuidas on seotud sallivusega RE juhtfiguuride avaldused lapsetoetuste puhul (vanemad joovat selle maha) või nende varjamatu seksism (üks hiljutisi näiteid: Jürgen Ligi avaldus Kaja Kallase kohta)?

Liberaalid on valmis poliitiliseks koostööks kõikide erakondadega eeldusel, et viimased ei tegutse avalikult ega varjatult demokraatliku riigikorralduse vastu.

Demokraatlik riigikorraldus tähendab esiteks demokraatlike institutsioonide kaitsmist ning demokraatliku kultuuri arendamist.

1) Mis esimest puudutab, siis kuidas seostada sellega katse võtta vastu ACTA, DASA, riigikogu eetikanormid ja sekkumine prokuratuuri töösse (vt intervjuu peaprokurör Norman Aasaga), mis kõik meediaruumis leiduvate käsitluste järgi piiravad sõnavabadust, raskendavad korruptsioonivastast võitlust ning edendavad ebavõrdset kohtlemist (nt parlamendierakonnad versus teised kodanikuühendused)?

2) Mis teist puudutab, siis mil moel on sellega seotud RE juhtfiguuride avaldused, mida avalikus ruumis sõnavõtnute enamik tunnetab valena, ülbena, halvustavana, seksistlikuna, demagoogilisena? Pärast selliseid avaldusi ja käitumist, mida RE juhtfiguurid on viimasel ajal praktiseerinud, julgen arvata, et Lääne-Euroopas poleks ükski valitsus püsima jäänud.

Radikaalne avalikkus

 

Mind häirib parteide kildkondlik mentaliteet, mis hiljutiste skandaalide käigus on aina aredamalt välja joonistunud. Väidetakse, et asju ei tohtivat ajada avalikult, vaid kõigepealt tulevat need siseseltskonnas, erakondlikult läbi arutada. Huvitav küll, miks? Erakonnad on ometi mõeldud just nimelt avaliku ühishüve edendamiseks, mistõttu võiks eeldada, et kõik neis toimuv peaks olema avalik ja läbipaistev, ka diskussioonid, erimeelsused jne. Miks parteid peaksid häbenema või varjama seda, et nende sees on erimeelsusi, et nad on sisemiselt heterogeensed? See ei ilmutaks ju mitte partei nõrkust vaid, vastupidi, tema tugevust. Sest homogeenne, ühetaoline asi ei sisalda mingit dünamismi, mingit arenguvõimalust. Et toimuks liikumine, peab olema heterogeensust, heas mõttes pinget. Muidu on oht, et seda hakatakse otsima välisusest. Ja nii on korduvalt juhtunud sisemiselt homogeniseeritud parteidega nagu me 20. sajandi õnnetust ajaloost oleme näinud. Kui puudub seesmine erinevus, siis on vaja see väliselt luua, ühiskonna osi üksteise vastu välja mängides.

Mida peaks parteidel olema peljata radikaalsest läbipaistvusest? Pigem joonistuks siis palju paremini välja eristus üksikisikute ja vastava erakonna esindatud maailmavaate vahel. Sest loomulikult esineb seda, et mõni parteiliige saab meelega või kogemata hakkama mõne sigadusega, paha- või häbiteoga. Ja mis siis sellest? See ei pea ju sugugi erakonna mainet kahandama. Sõltuvalt häbiteo iseloomust on vabalt ka võimalik, et erakondlane tunnistab oma viga ja et talle antaksegi andeks. Nobody is perfect, ja seda polegi vaja teeselda. Või kui see hälvitus on liiga ränk, et poliitikuna jätkata, siis arvataks ta erakonnast välja ja erakonna ning üldse poliitika maine sellest ainult tõuseks.

Erakonnad peaksid olema erinevad väljavõtted mitmekesisest ühiskonnast, emergentsed nähtused. Inimesed on loomuldasa ühest küljest erinevate huvide ja eelistustega, aga teisest küljest koostööaltid. Sellest sünnivadki erinevad kooslused. Mingi kandi pealt resoneeruvad inimesed saavad kokku ja loovad vaba- või erakonna, milles kujuneb välja teatav iseärane siseresonants, mis tekib tema liikmete läbikäimisest, nii et igaüks võimendab teisi ja saab teiste poolt võimendatud. Selliseid emergentseid erineva siseresonantsiga kooslusi tekib rööpselt loomuldasa mitu, aga kuna nad pole määratletud negatiivselt, vastanduvais termineis, vaid positiivselt, konstruktiivseis termineis (teatav koosvõnkumine), siis on neil alati võimalik üksteisega koostööd teha. See nõuab võrreldes iga kogukonna siseliikumistega harilikult järgu võrra suuremat vaeva, et saada üks iselaadse omavõnkumisega kooslus vähemasti mingist aspektist kokku võnkuma teise sellise omavõnkumisega, aga siin pole mingit põhimõttelist takistust ning piisava järjekindluse ja püüdmise puhul on see alati saavutatav. Sest viimases järgus oleme kõik inimesed ja suudame üksteisega mingist aspektist resoneeruda.

Ma kujutan väga hästi ette, et absoluutselt kogu erakonna asjaajamine oleks täiesti avalik ja kõigile ligipääsetav. Siis saaksid inimesed ka palju paremini otsustada, millisesse resonantsi nad tahavad lülituda – või vahest kujuneb mingil kogumil hoopis uus laiemaulatuslik resonantsiruum ehk tekib uus “erakond”. Parteid selliste suletud organisatsioonidena nagu nad meil on, on ajast ja arust. Parteid ei tuleks mitte niivõrd laiali ajada, vaid ajada nad laiaks, laotada välja, teha põhjani avalikuks ja läbipaistvaks. See pumpaks neisse õhku, elu, heterogeensust, väge.  

rändhõlbustajad

Me mõtlesime eile Mardiga, et võiks välja pakkuda sellise asja, et vabatahtlikuna käidaks kohtadel hõlbustamas. St kui leidub soovijaid, siis minna koha peale tutvustama ja rakendama konsensusprotsessi. Selline rändhõlbustaja vähemasti hõlbustamise ajal ei esindaks mingit poliitilist, majanduslikku või muud agendat, vaid lihtsalt aitaks sellise arutlusviisi kaudu tõsta otsuste kvaliteeti, kuna konsensusprotsessi oluline osa on autoriteetide ja suulaste isikute mahendamine ning arvamuspaljuse edendamine. Kokkuvõttes paraneks seekaudu eesti demokraatiakultuur ning ühtlasi ka kogu eluatmosfäär.

Ma võiksin seda ise teha. Teised huvilised võiksid ka teha. See ei vaja mingit tsentraalset organiseerimist.

vangla

-->

Pärast keskkooli lõppu oli mul selline tunne, nagu oleksin vangist pääsenud. Läksin ülikooli ajalugu õppima ja mõtlesin või eeldasin, et seal aetakse asju inimese moodi. Oma jahmatuseks avastasin aga, et seal jätkub sama asi. Ja mitte ainult õppejõudude või süsteemi poolest, vaid üliõpilaste endi mõtteviisi ja hoiakute poolest. Avastasin, et enamik kaasüliõpilasi olid oma peas vangi edasi jäänud. Õnneks leidus kummaline õppeasutus, kus ma kohe esimesest päevast peale tundsin ennast nagu kodus ja kus tõesti asju aeti inimese kombel ning nii üliõpilased kui õppejõud olid vabad.

Nüüd on mul sarnane tunne. Eesti iseseisvudes paistis, et nüüd on vangist pääsetud ja algab hoopis uus aeg. Aga mida me näeme? Võimulolijad jätkavad täpselt samu praktikaid nagu nõukogude ajal. Mul on vastik vaadata parteidistsipliini ees koogutajaid – milleks ometi? Kas saab mingi institutsioon või mingi abstraktne olend olla tähtsam kui konkreetne elu ja inimlikkus? Samasugune ülbus ja hoolimatus nagu nõukogude ajal, samasugune lõhe rahva ja “valitsejate” vahel. Ja vähemasti sama ebameeldiv on mulle see, et inimesed lasevad sellel sündida – nagu mu kaasüliõpilased jäid minu mulje järgi keskkoolivangi edasi. Suuga veel kobisetakse, aga kehaliselt ei tehta midagi. Jah, suuga isegi ropendatakse ja räusatakse, aga sellist kultuuritust rääkimises saadab just nimelt võimetus, nõtrus, allaheitlikkus tegudes. Need on nõrgad sõnad ja nõrgad teod. Pole vaja vägisõnu, vaid väesõnu. Ja vastavaid tegusid.

Kas inimesed teadvustavad ikka, et meie riigi poliitiliselt kõige mõjukam isik on aktiivselt kaasa aidanud teistsugusele riigikorrale, mis ahistas inimesi ja nende vabadusi? Ja et ta jätkab seda praeguseni? Et üldiselt kogu eduideoloogia ja parempoolne ühiskonna lõhestamine põlistab ebainimlikku ühiskonda ja mürgitab inimsuhteid? Aitab!

Ligi

Seletusi Ligi esinemisele "Kolmeraudses".

“mina hästi ei mõista põlvkonda [st Kaja Kallast], kes vahetult asjasse puutuvate inimeste asemel suhtleb maailmaga”

St Ligi ei mõista inimesi, kes ei järgi relvavendade-moraali (vt Aare Pilve analüüsi), vaid suhtleb avalikkusega. Tundub, et Ligi mõistab ainult piiratud, erakondlike (või relvavendlike) huvide taotlemist ega ühishüve taotlemist,

“Eks ma ka olen käinud koosolekul ja vaadanud, kuidas noored debattidel osalevad, siis tema [Kaja Kallase] kaunid suured silmad on tavaliselt tema kinnise suu kohal.”

Seksistlik avaldus, viidatakse naisterahva füüsilisele aspektile. St ei arvesta inimesega, vaid ta redutseeritakse oma mingile aspektile. Ja kui olukord ongi selline nagu kirjeldatud, siis võib väga vabalt olla, et RE koosolekutel domineerivad alfaisased, kes teistele sõna ei annagi. Probleem võib olla RE töökultuuris, mitte nimetatud isikus.

“Eks mina olen sellise vana isase, või kuidas peaks ütlema, jõhkra veterani rollis, kes sekkub listides”

Varjamatu seksism. Eesti üks oluline probleem on just nimelt selliste “isaste” valitsemine.

“kõigis erakondades on olnud seda, et inimesed, andes nimelise annetuse, tegelikult on raha saanud mujalt, teistelt inimestelt.”

Ligi sisuliselt kinnitab, et ka RE-d on niimoodi rahastatud. Mis tähendab möönmist, et justiitsminister ja peaminister on valetanud.

“Kindlasti oli nende tunnistajate hulgas selliseid, kes andsid kohmakaid vastuseid ainult sellepärast, et nad olid solvunud.”

Tundub tõesti loomulik, et kui inimene on solvunud, siis ta ütleb, et sai raha ämmalt, võttis kapist või teiselt arvelt.

“Hea mees [Siim Kallas], uskusime temasse ja ei pidanud kaabakaks, aga minna talt küsima, et «kuule, kuidas..» Talle kindlalt oli see kriminaalasi ebaõiglane, sest otsest vastutust ei polnud, aga oleks võinud ju küsida, et «palju Eesti Pank teadis, Põhja-Eesti Pank tegi, aga palju sa tegelikult sellega…» Me ei läinud, sest ta oli võimu käes, me ei tohtinud panna teda olukorda, kus ta oli kaitseasendis, see oli hoopis teine situatsioon. Me uskusime temasse, ta ei ole pätt, ta ei ole midagi varastanud. Uskusime, et ta võis olla teinud olulisi vigu, ilma olemata siis vastutav, mida ka kohtuotsus näitas, aga ajada inimesele peale sellises olukorras, see on julm ja inimlikult sa ei taha seda tegelikult.”

Teisisõnu, RE-s taandub kõik uskumisele. Nagu rindevõitlejatel (vt. todasama Aare Pilve analüüsi) või maffias – grupikaaslast toetatakse ja teda usutakse kõigest hoolimata, sest see peab tagama grupi säilimise. Ligi seletab meile avalikult, et teda huvitab eeskätt RE säilimine ja ta seab RE huvid ettepoole üldsuse huvidest.

“Keegi ei saa aru, milliseid põdemisi ja milliseid võitlusi me võitleme.”

Mina sooviksin, et nad lõpetaksid võitlemise ja tegeleksid ühisasjaga ning teeksid seda avalikult ja läbipaistvalt

“Ja ma ei näe mitte kedagi, kes meie asemel seda saaks teha. Ma ütlen ausalt, ei ole poliitikute hulgas tegelikult pädevust, kes meid lihtsalt skandaali järel saaks asendada selles võitluses.”

See on üdini ebademokraatlik hoiak. Ligi nimetab ennast ja teisi valitsusliikmeid asendamatuteks. Kui siia liita rahva palav armastus nende vastu, siis ongi meil selles suhtes sama olukord kui Nõukogude Liidus.

Peaminstri viis viga

[püüdsin seda kahes lehes avaldada, aga ei õnnestunud]
 

(Vastukaja intervjuule: “Andrus Ansip: eestlased usaldavad oma valitsust ja parlamenti” Eesti Päevaleht, 31.10.12)

Peaminstrilt küsiti intervjuus tema reaktsiooni Rein Raua artiklile “Back in the USSR”, kus too nimetab Eesti riigi valitsejaid “moraalseteks värdjateks”. Peaminister polnud artiklit ise lugenud, vaid kommenteeris kuulu järgi. Toon välja viis eksitust tema sõnavõtus.

1. Peaminister üritab kummutada väljendit “moraalsed värdjad” viitega statistikale. See on kategooriaviga. Moraali ja eetikat ei saa tõestada statistikaga, sest see pole väline mõõdetav suurus, vaid seesmine mittemõõdetav kategooria. Sellise kummutamisega ta pigem tõestab seda, mida ta püüab ümber lükata – nimelt, et tal puudub moraalikategooria ja on selles mõttes moraalne ebard ehk värdjas.

2. Isegi kui oletada, et suurem osa (üle poole) rahvastikust on samasugused nagu peaminister (isiklikult loodan, et mitte), siis ei kõrvalda see võimalust, et rahvastiku enamik koos peaministriga on moraalsed värdjad, olgu aktiivselt või passiivselt. Niimoodi oli lugu natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus.

3. Peaminister ajab segamini fakti (see täpsustus on õigustatult tehtud intervjuu pealkirjas) ja statistika. Statistika on faktide tulemus, mitte fakt ise. Võib ju näidata, et mõned kuud tagasi oli Eesti riigiinstitutsioonide ja ka erakondade maine rahva seas Euroopa kontekstis üsna kõrge. Aga ma tahaksin teada, milline on see tulemus praegu ja eeskätt, milline on suhe tolle varasema perioodiga ehk muutus sellega võrreldes. Ma usun, et muutus on negatiivse poole, ja selle arengu võib peaminister ja tema partei suuresti enda arvele kanda. Sellel, et Eesti riigi institutsioonide maine on siiani suhteliselt kõrge, on ajaloolised põhjused ja peaministril pole selles erilisi teeneid (või pigem on vastuteened, arvestades tema aktiivset tegutsemist EKP-s).

4. Peaminister näib tõlgendavat riigiinstitutsioonide kõrget mainet toetusena oma parteile. Et kui me usalame parlamenti ja valitsust, siis me usaldavat Reformierakonda. Selline ühe erakonna samastamine riigiinstitutsiooindega on omane diktatuuridele.

5. Omaette küsimus on statistikas endas. Statistikat saab moodustada, esitada ja tõlgendada väga suurel määral oma suva järgi, kohati isegi tegelikkusele vastupidiselt. See ei tähenda tingimata, et fakte oleks kogutud valesti või nendega valesti ümber käidud. Asi on selles, et statistika on olemuslikult kallutatud, olgu rohkemal või vähemal määral.

Viimase punkti kohta võib näiteks tuua kurikuulusa arstide palga teema, kui võimuerakonna tellimusel ilmus siiani vaenu ja viha tekitav artikkel arstide palgastatistika kohta, mis üleni kallutatud nii selle tõttu, et see ei kajastanud ainult Eestis töötavate, vaid siin makse maksvate (st. ka välismaal töötavate) arstide sissetulekud, kui ka selle tõttu, et seal polnud kajastatud ainult nende palk, vaid kõik sissetulekud (mina näiteks sooviksin, et arst ja õde saaksid ka ainult oma palgast ja normkoormusega ära elada).