(Püüdsin edutult ajalehes järgmist teksti avaldada. Panen ta siis siia.)
Otsedemokraatiat on pikka aega piiranud puhtalt füüsilised, organisatoorsed ja logistilised tegurid. Esiteks võtab iga inimese keha ruumi. Kui neid on liiga palju, siis ühel hetkel nad ei kuule enam teineteist, nii et nad ei saa enam midagi arutada ega otsustada. Seda probleemi saab leevendada helitehnikaga, aga ka siis jäävad alles mitmed organisatoorsed probleemid, sest on väga raske pidada mõtestatud diskussiooni mitmekümne tuhandekesi. Ruumilisi ja logistilisi probleeme saab lahendada näiteks referendumi abil, sest siis ei pea inimesed peaksid ühte kohta kokku tulema, vaid nad võivad hääletada korraga paljudes kohtades üle riigi või isegi üle maailma. Kuid traditsiooniliste vahenditega läbiviidud referendumid on jällegi kohmakad, nõuavad palju ettevalmistusaega ja inimtööjõudu, mistõttu neid kasutatakse harilikult harva – isegi referendumilembeses Shveitsis ei korraldata neid rohkem kui mõni kord aastas.
Kõik need ajalised ja ruumilised piirangud on viinud selleni, et peaaegu kõikides suure rahvaarvuga demokraatlikes riikides on esindusdemokraatia. See tähendab, et rahvas ei kujunda riigi poliitikat üldjuhul otse, vaid valib perioodiliselt (harilikult mõne aasta järel) enda seast esindajad. Niimoodi kalibreeritakse demokraatlik arutelu esinduskoja väiksemasse ja hallatavasse mastaapi (suurimas, Hiina RV parlamendis on 2987 liiget). Demokraatliku võimude lahususe puhul tehakse tüüpiliselt veel üks eristus, mis mastaape edasi kahandab: valitakse välja väiksem seltskond, kes hakkab teostama “täidesaatvat võimu”, ja suurema seltskonna ehk parlamendi hooleks jääb “seadusandlik võim”.
Kuid seoses uute tehniliste võimalustega, eeskätt arvutite ja internetiga, on kadunud või kahanenud suur hulk neid piiranguid, mis sundisid suuremaid demokraatlikke inimkooslusi organiseerima esindusdemokraatia vormis. Kui on olemas arvuti ja internetiühendus, siis võib põhimõtteliselt kui tahes palju inimesi panna otse mingis küsimuses hääletama, ja hääletusi on tehniliselt võimalik korraldada peaaegu ilma mingi ajakuluta. Järgnevalt visandan ühe kujutluspildi, kuidas see võiks välja näha.
Kujutleme näiteks, et iga tööpäeva õhtul mingis ajavahemikus toimub internetis üleriigiline hääletamine küsimustes, mis parasjagu üleval on. Teemade ring võib olla palju laiem kui need, mille üle praegu riigikogus hääletatakse, aga piirdugem siinkohal sellesama tegevusega, millega riigikogu tegeleb, st. eeskätt seaduste loomise ja vastuvõtmisega. Ütleme näiteks, et kõigepealt pakutakse vastaval internetileheküljel välja ideid selle kohta, mida on tarvis seadustega reglementeerida. Kui nüüd mõni ettepanek leiab mingi hulga toetajaid, siis seda ideed arendataks edasi ning täpsustataks selle üksikasju. Viimases etapis lastaks see juristidel vormistada kõigi tehniliste nõudmiste järgi, mida seadustele esitatakse, misjärel pandaks seadus lõplikule üleriigilisele hääletusele. Suund ideelt vormistusele ei saaks ilmselt olla ühesuunaline, vaid sisaldaks mitmesuguseid tagapöördumise mehhanisme (nt formuleerimise etapilt vahepeal jälle tagasi ideearendusse).
Sellise idee vastu võidakse väita, et kui kodanikud liiga palju sellise asjaga tegelevad, siis ei jää neil aega oma põhitööks; või kui nad jällegi ei tegele sellega piisavalt põhjalikult, siis jääb nende hääletusotsus ebakompetentseks. Peale selle on loomulikult ka terve hulk inimesi, kes ühel või teisel põhjusel üldse ei taha või ei saa poliitikaga tegeleda. Selleks puhuks võib välja töötada mingisuguse delegeerimismehhanismi, kus saab oma hääle kellele “hoolde” anda, nii et tollel inimesel oleks mitu häält. Seda võib aga kujutleda väga erinevana praegusest delegeerimissüsteemist. Praegu on nii, et “mida rohkem, seda uhkem”, st. mida rohkemaid inimesi keegi esindab, seda parem. Selle asemel aga võiks tolles kujuteldavas otsedemokraatias kehtida delegeerimisele hoopis ülempiir – ühele inimesele ei tohiks oma häält delegeerida rohkem kui näiteks 30 inimest. Ja delegeeritud häält peaks saama igal ajal tagasi võtta.
Sellisel internetipõhisel otsedemokraatial oleks mitu tagajärge.
Kõige tähtsam muudatus puudutaks ideede esitamise, arendamise ja täpsustamise protsessi. Põhimõtteliselt igaüks saaks siis pidevalt osaleda ühiselu puudutavate küsimuste tõstatamises, arutamises ja seaduseks arendamises. Esindusdemokraatiaga kaasneb sageli see pahe, et enamus tunneb endal olevat õiguse ignoreerida või isegi represseerida vähemust (sellal kui “enamuse” mõiste on tegelikult problemaatiline: kui arvestada reaalset valimisaktiivsust ja muid asjaolusid, siis esindab “enamus” üldreeglina kaunis väikest osa riigi kogurahvastikust – näiteks viimased parlamendivalimised võitnud Reformierakond esindab rangelt võttes ainult 12,2% elanikkonnast). “Alt üles” protsess võimaldaks kaasata rohkemaid inimesi, tuua välja mitmekesisemaid seisukohti ning vältida parteipoliitilist kivistumist. Esindusdemokraatias kehastavad poliitilist mitmekesisust enamasti parteid oma programmide ja lubadustega. Riigikogus on praegu esindatud neli erakonda ja kui eeldada, et kõik erakonnaliikmed ustavalt parteiliini järgivad, siis ammenduks kogu poliitiline mitmekesisus kõigest nelja erineva seisukohaga! Peale selle on parteidevaheline erinevus tegelikult palju väiksem kui pealtnäha paistab; poliitikutekihis tekib ühtlustumine läbi erakondade, nii et sageli pole erinevus mitte niivõrd erinevate poliitikute või parteide vahel, vaid kogu poliitikutekihi ja rahva vahel.
Muidugi kujuneksid ka otsedemokraatias välja jõujooned, aga esiteks ei peaks need enam olema aheldatud parteide külge ja teiseks saaksid võimalikuks ka hoopis uudsed ühendused erinevate jõujoonte vahel. Eestis välja kujunenud parteidekeskse esindusdemokraatia üks puudusi on see, et mingid poliitilised eelistused, ettepanekud ja meetmed ühendatakse pakettideks (partei “programm”), mida peab kas tervikuna omaks võtma või tervikuna tagasi lükkama. Samas ei pruugi üks pakettki moodustada sidusat tervikut, vaid võib olla kujunenud juhuslikel ja olupoliitilistel põhjustel.
Rahvaesindajate valimised toimuvad üldjuhul mitme aasta tagant. Selle halb külg on see, et tegelik poliitiline mõttetöö asendatakse sageli lubaduste ja reklaamiga valimiste ajal. Valimiskampaania on siis põhimõtteliselt sama, mis reklaamikampaania: mõlema eesmärgiks on mingi kauba või idee “mahamüümine”. See on sageli seotud pigem emotsionaalsete kui päriselt järelemõeldud eelistuste ja otsustega. Poliitikute jõupingutused koonduvad valimistele, ja kui need on möödas, siis on ülejäänud aeg justkui hooleta. Ja kui poliitik on teinud midagi, mis tekitas paljudes protesti, siis saab oskusliku reklaamikampaania abil sedagi siluda. Kuna elanike võime valimistevahelisel perioodil riiklikku poliitikat mõjutada on piiratud (eriti Eestis), siis süvendab see tunnet, et “minust ei sõltu midagi” ning poliitika võõrdub “tavaelust” ja poliitikud teistest ametitest. Otsedemokraatia võimaldaks kasvatada vastutustundlikumaid inimesi, kuna igaüks saaks poliitika kujundamise protsessis osaleda, nii konsensuslikku laadi ideedearendamises kui ka enamuse otsust järgivates hääletustes.
Visandatud otsedemokraatia võib utoopilisena paista, aga tuleb täpselt järgi uurida, mis on päriselt utoopiline ja mis on lihtsalt harjumatu. Eelneva kujutluspildi aluseks on väide, et vähemasti kõige rohmakamat laadi aegruumilised ja organisatoorsed piirangud otsedemokraatiale tänapäeval enam ei kehti. Ma ei taha väita, et ei teki uusi piiranguid. Demokraatiat tuleb arendada ja süvendada, et seda poleks enamiku jaoks kõigest ühel päeval iga paari aasta tagant, vaid põhimõtteliselt igal päeval.
sabato 17 dicembre 2011
lummus
1. detsembril 2011 avaldas Peeter Koppel teksti "Postimehe" arvamusleheküljel. Järgnev on suunatud selle vastu.
Täpselt sedasama, mida räägib Peeter Koppel, anti meile mõista nõukogude ajal: ära usalda oma naabrit! Põhjus oli erinev – Stalini ajal võis naaber olla spioon, kontrrevolutsioonide ja kulakute käsilane; Koppelil aga on ta mu konkurent. Aga tulemus on sama, lõhkuda inimestevahelisi suhteid, hävitada ühiskond. Ja mõlemal juhul on selle eesmärk sama – võimaldada vähemusel valitseda enamuse üle; nõuka-ajal diktatuurilised rahvarõhujad ja mõrvarid, Koppelite ajastul “1%”.
Koppel paneb kokku valed asjad, mitte euroopalik heaoluühiskond ehk “sotsialism” ei kuulu kokku nõukaaegse kommunismiga, vaid hoopis tema propageeritav ultraliberaalne kapitalism. Lisaks ühiskonna lõhkumisele iseloomustab nii kommunismi kui koppeli-kapitalismi täpselt samasugune ükskõiksus ja hoolimatus inimese vastu: ei loe mitte üksikisik kõigis oma mõõtmetes, vaid ta on redutseeritud väga kitsale omadustekimbule: Koppelil on inimene taandatud majanduslikuks üksuseks, mille mootoriks olevat “loomuomane” ahnus ja võitlus (tegelikult ta ajab põhjuse ja tagajärje segamini: mitte ahnus ja võitlus pole tekitanud kapitalismi, vaid kapitalism on esile tõstnud ahnuse ja võitluse).
Nõukogude korra käsitlemises on hämmastav se, kuidas pidevalt aetakse segamini retoorika ja praktika. Retoorikas räägiti muidugi rahva võimust jne., aga me teame, et praktika oli hoopis teistsugune. Ka Koppel toetab ilmselt demokraatiat ja rahva võimu, aga me teame väga hästi, et seda Eestis pole või pole viisavalt, vaid rahva “toetus” lihtsalt ostetakse endale reklaamikampaaniaga, mis ei erine põhimõtteliselt ühestki teisest reklaamikampaaniast.
Ma muide ei usu, et Koppel on oma küünilisuse lõpuni mõelnud ja teadvustanud selle konsekventsid. Ma arvan, et ta on pigem ideoloogia lummuses nagu nii paljud uskupöördunud. Selle indikaatoriks on tema arvamus, justkui kapitalism polevat ideoloogia. See pole tema jaoks ideoloogia sel lihtsal põhjusel, et ta usub seda ja et tema mõistus pole piisavalt terav, et seda läbi näha (siis võiks ta edasi areneda küünikuks). Sellisel positsioonil on tal muidugi väga lihtne olla, sest isegi kui ta vist ei kuulu 1% hulka, on ta vähemasti üks nendest, kellele on tagatud hea äraelamine (finantstöötaja) ja kelle kasuks praegune süsteem töötab (näiteks kui ta lapse saab, siis saab nautida 27000 kroonist isapalka).
Mind nörritab see, kuidas võimu ideoloogia tahab ennast visalt esitleda millegi “loomulikuna”, “paratamatuna”. Ja mind nörritab see, kuidas see leiab nii palju kaasakiitjaid. Millal lõpeb see lummus?
Täpselt sedasama, mida räägib Peeter Koppel, anti meile mõista nõukogude ajal: ära usalda oma naabrit! Põhjus oli erinev – Stalini ajal võis naaber olla spioon, kontrrevolutsioonide ja kulakute käsilane; Koppelil aga on ta mu konkurent. Aga tulemus on sama, lõhkuda inimestevahelisi suhteid, hävitada ühiskond. Ja mõlemal juhul on selle eesmärk sama – võimaldada vähemusel valitseda enamuse üle; nõuka-ajal diktatuurilised rahvarõhujad ja mõrvarid, Koppelite ajastul “1%”.
Koppel paneb kokku valed asjad, mitte euroopalik heaoluühiskond ehk “sotsialism” ei kuulu kokku nõukaaegse kommunismiga, vaid hoopis tema propageeritav ultraliberaalne kapitalism. Lisaks ühiskonna lõhkumisele iseloomustab nii kommunismi kui koppeli-kapitalismi täpselt samasugune ükskõiksus ja hoolimatus inimese vastu: ei loe mitte üksikisik kõigis oma mõõtmetes, vaid ta on redutseeritud väga kitsale omadustekimbule: Koppelil on inimene taandatud majanduslikuks üksuseks, mille mootoriks olevat “loomuomane” ahnus ja võitlus (tegelikult ta ajab põhjuse ja tagajärje segamini: mitte ahnus ja võitlus pole tekitanud kapitalismi, vaid kapitalism on esile tõstnud ahnuse ja võitluse).
Nõukogude korra käsitlemises on hämmastav se, kuidas pidevalt aetakse segamini retoorika ja praktika. Retoorikas räägiti muidugi rahva võimust jne., aga me teame, et praktika oli hoopis teistsugune. Ka Koppel toetab ilmselt demokraatiat ja rahva võimu, aga me teame väga hästi, et seda Eestis pole või pole viisavalt, vaid rahva “toetus” lihtsalt ostetakse endale reklaamikampaaniaga, mis ei erine põhimõtteliselt ühestki teisest reklaamikampaaniast.
Ma muide ei usu, et Koppel on oma küünilisuse lõpuni mõelnud ja teadvustanud selle konsekventsid. Ma arvan, et ta on pigem ideoloogia lummuses nagu nii paljud uskupöördunud. Selle indikaatoriks on tema arvamus, justkui kapitalism polevat ideoloogia. See pole tema jaoks ideoloogia sel lihtsal põhjusel, et ta usub seda ja et tema mõistus pole piisavalt terav, et seda läbi näha (siis võiks ta edasi areneda küünikuks). Sellisel positsioonil on tal muidugi väga lihtne olla, sest isegi kui ta vist ei kuulu 1% hulka, on ta vähemasti üks nendest, kellele on tagatud hea äraelamine (finantstöötaja) ja kelle kasuks praegune süsteem töötab (näiteks kui ta lapse saab, siis saab nautida 27000 kroonist isapalka).
Mind nörritab see, kuidas võimu ideoloogia tahab ennast visalt esitleda millegi “loomulikuna”, “paratamatuna”. Ja mind nörritab see, kuidas see leiab nii palju kaasakiitjaid. Millal lõpeb see lummus?
selts ja üksindus
Mart Kangru essee
http://www.blogger.com/img/blank.gif
„Emb-kumb: kas koos inimestega Jumala vastu või koos Jumalaga inimeste vastu.“
Søren Kierkegaard
Kas pole lugu nõnda, et on olemas justkui kaks kollektiivsust: üks, mis on midagi vähemat kui indiviid, ja teine, mis on midagi rohkemat kui indiviid. Esimese näiteks on niinimetet mass - massina käituvad inimesed tunduvalt primitiivsemalt ja julmemalt kui üksikisikuna, mass taandab inimese keerukust, teeb teatavate inimlike mõõtmete aktiveerimise võimatuks. Mass ühtlustab, homogeniseerib, kutsub esile ühesugust käitumist, ühesuguseid reaktsioone. Teise kollektiivi näiteks on nn loov kollektiiv - orkester, näitetrupp, teaduslik töögrupp, spordivõistkond jms. Ka see kollektiiv ühtlustab inimeste käitumist, aga mitte taandamise, vaid, vastupidi, võimendamise, resonantsi kaudu. Et saavutada ühtlust ja kooskõla, üks kollektiiv vaesestab oma liikmeid, tõmmates nad kõik alla kõige madalamani, teine kollektiiv aga rikastab oma liikmeid, ülendades nad kõik kõige kõrgemani. Viimane ei tähenda, et selle teise kollektiivi liikmed hakkaksid kõik käituma sarnaselt, nii nagu massi liikmed - ei, iga liige üleneb oma kõrguseni, vabastab oma võimed, ja see tähendab pigem erinemist, eripärastumist, heterogeniseerumist. Orkestril ja spordivõistkonnal poleks ju mingit kasu ühesugustest liikmetest, nende tugevus seisneb just liikmete erinevates võimetes ja oskustes!
Ühtlustamisel ja eristumisel on ka pöördkülg - kuigi mass ühtlustab, on just mass läbistatud permanentsest vaenust, mass on sisemiselt lõhestatud. Ta saab tekkida vaid inimese kõige madalamaid instinkte - hirmu, ahnust, viha, naudinguhimu, laiskust jne ära kasutades, ja need pöörduvad alati oma tekitaja vastu - iga revolutsioon õgib oma lapsi. Homogeensus peab homogeniseerima seepärast, et sisemiselt, endaomaselt on ta ühtsusetu, laialikiskuv - näiteks ahnusele rajatud kollektiiv püsib vaid sedavõrd, midavõrd koos on võimalik rohkem vara kokku kraapida, aga niipea kui kollektiiv või mõni selle liige enam sel eesmärgil kasulikuks ei osutu, ta hüljatakse.
Loov kollektiiv küll heterogeniseerib, aga ta teeb seda teatava ühtsuse kaudu, mis on palju tugevam kui massi ühtsus. Orkestri, spordivõistkonna, näitetrupi kokkumäng võib olla täiesti laitmatu, nad moodustavad sel juhul justkui ühe keha, mis on palju täpsem, palju ühtsem kui mass kunagi olla saaks. See on eristav ühtsus, mis on vabastanud oma liikmete ülimad võimed ja kanaliseerinud need nõnda, nagu liikmed üksi seda teha ei saaks - näiteks jalg- või korvpalli söödumeistri kunstil pole mingit tähendust väljaspool meeskonda, väljakut ja mängu.
Muidugi tekitab küsimusi see, et kui suur jalgpallur end tõsiselt vigastab ja enam mängida ei saa, ta samuti teatavas mõttes hüljatakse, jäetakse mängust välja, ja see võib meistrile tõsiseid hingepiinu valmistada. Siit näeme, et enamus tegelikke, aktuaalseid kollektiive on alati nii heterogeniseerivad kui homogeniseerivad. See on nii sellepärast, et aktuaalsed kollektiivid pole totaalsed - näiteks jalgpall kasutab vaid väga väikest osa inimese võimetest: andekas jalgpallur võib olla ka väga hea matemaatik ja armastada lapsi, aga neid võimeid see kollektiiv otseselt ei arenda, neile ta ei resoneeri.
Siiski võime öelda, et mass on suhteline ja loov kollektiiv absoluutne, täpsemalt: mass on suhteliselt ühtne ja suhteliselt eristatud (massi puhul: vastuoludest lõhestatud), loov kollektiiv aga absoluutselt ühtne ja absoluutselt eristatud. Kuidas aga saab näiteks jalgpallimeeskond olla absoluutselt ühtne? Kas see tähendab, et ta mängib kokku maksimaalselt hästi, et paremini enam ei saa? Ei, seda mitte, sest ükski aktuaalne kollektiiv ei ole absoluutne, aga absoluut ei olegi aktuaalsuse kohta käiv mõiste - oma loomuselt on jalgpallimeeskond absoluutne, sest ta põhineb absoluudil, tema aluseks on kindel kalju - looming. Absoluut ongi looming. Seepärast ongi jalgpallimeeskond, olgugi alati kaugel täiusest, mängijate-treenerite tähelepanu sinna-tänna kisutud (isiklikud himud ja hirmud), ometi absoluutne, sest ta põhineb suurel Mängul. Massi loomuseks ja põhjaks aga on reaktiivsus, aga kuna reaktiivsus on illusioon, ei olegi massil loomust ega põhja, mass ongi just põhjatus, loomusetus, kõrvalekalle loomusest, loomuse teatav enesetakistamine, laiskus, hirm enda ees - olemegi jõudnud tagasi selleni, et massi põhjaks on hirm, laiskus jne.
Üksikisik, indiviid on seega justkui kahe kollektiivi vahel - üks represseerib, taandab, homogeniseerib teda, teine aga vabastab, võimendab, heterogeniseerib teda. Indiviid võib sattuda nö heasse või halba seltskonda. Aga tähtis on näha, et see ei puuduta ainult aktuaalseid seltskondi, kollektiive selle sõna harilikus, kitsas mõttes - sama tähtis on, et indiviid oleks heas seltskonnas siis, kui ta on üksi. Nii nagu kollektiive on kaks, nii on ka kaks indiviidi - homogeniseeriv (paranoidne?) ja heterogeniseeriv (skisoidne?) indiviid. Homogeniseeriv indiviid ei suudagi olla üksi, sest ta on liiga ühtne, liiga vahetu - teda suudab käivitada vaid väline impulss. Võib öelda, et ta käitub iseenda kui kollektiivi suhtes homogeniseerivalt, represseerides ja taandades ennast. Homogeniseeriv indiviid ongi homogeniseeriv kollektiiv, aga just sellepärast ta ei teagi, et on kollektiiv, ja kui ta seda aimab, siis ta igatahes põgeneb selle eest - ta põgeneb aktuaalsest üksindusest, kus tema virtuaalne kollektiivsus võiks endast märku andma hakata, aktuaalsesse kollektiivi, kus ta saab käituda ühtse indiviidina ja end pidevas jutumulinas, enese ja teiste veenmises unustada.
Heterogeniseeriv indiviid aga tunneb ennast üksi olles hästi, ta isegi otsib üksindust, ta õieti vajab seda nagu õhku, sest tal on õnn (massi meelest muidugi õnnetus) endaga läbi saada ja läbi käia, tal on see õnn, et ta suudab välja kannatada iseenda paljusust, ja kui see paljusus on end juba ilmutanud, vajab ta ruumi, et liikuda ja kõneleda - seepärast hülgab looja välise, aktuaalse paljususe ja liigub iseenda paljususe juurde, üksindusse. Heterogeniseeriv indiviid ongi heterogeniseeriv kollektiiv, ja ta teab seda ja otsib seda - ta põgeneb aktuaalsest, homogeniseerivast kollektiivist, kus tema virtuaalne kollektiivsus ei saa kõneleda ega hingata, aktuaalsesse üksindusse, kus ta saab vabalt paljuneda ja ennast luua, platonlikult: meelde tuletada.
Hea näide sellisest indiviidist on muidugi üksildane looja, nagu kirjanik, kunstnik, helilooja, matemaatik, filosoof. Ta hulgub üksinda metsas ringi, paber ja pliiats taskus, või istub üksi kirjutuslaua taga. Aga tema looming, mitmesuguste aineliste kandjate poolt vahendatuna, puudutab paljusid. Paneme siiski tähele, kuidas - näiteks romaani kirjutatakse üksinduses ja loetakse üksinduses - see kohutav, kihav, kihutav paljusus liigub üksindusest üksindusse.
Peatume ja korrastame mõisteid: meil on aktuaalne indiviid ja aktuaalne kollektiiv ning virtuaalne indiviid ja virtuaalne kollektiiv. Virtuaalne on see, mis igal juhul heterogeniseerib või heterogeniseerub, st muutub ja loob. Aga aktuaalne ei kattu homogeensega - näiteks aktuaalne kollektiiv võib oma iseloomult olla heterogeniseeriv, st virtuaalsele, st loomingule toetuv ja orienteeritud; või siis homogeniseeriv, st aktuaalsele toetuv ja (selle säilitamisele) orienteeritud. Homogeniseeriv indiviid põgeneb aktuaalsest üksindusest, aga heterogeniseeri/uv indiviid otsib ja vajab aktuaalset üksindust.
Niisiis võib aktuaalselt ühesugustel kollektiividel olla kas hea või halb iseloom, kuigi teatavasugustel kollektiividel on selge kalduvus muutuda heterogeniseerivamaks ja teistsugustel homogeniseerivamaks. Ühes äärmuses näib olevat improviseeriv jazzbänd, teises hitlerjugend ja lynch mob. Näeme, et need äärmused sarnanevad, sest ka lintshimises on improvisatsiooniline element ja hitlerjugendis kunstile omane ekstaas. Kas tõesti oleks mõeldav lintshimiskunst? Me mainisime eespool, et ükski aktuaalne kollektiiv ei ole täiesti totaalne, st ei ole täiesti homogeniseeriv ega täiesti heterogeniseeriv, ei täiesti suretav ega täiesti loov. Igas heas vales on teatavasti 90 protsenti tõde, ainult see otsustav osa, mis kõik ümber pöörab, on vale. Nii ka siin: fashistlik ühtsus sarnaneb väga vaimsele, loovale ühtsusele, ja see võib isegi filosoofi hetkeks ära petta (meenutame meie sõpra Heideggeri). Loomulikult ei ole miski kunstist kaugemal kui lintshimine ehk kollektiivne ja avalik mõrv, aga midagi selline võimatu paralleel siiski ütleb ka kunsti kohta - kunst on ikkagi veel aineline, ta ikkagi veel homogeniseerib. Kui kunstikollektiivist on võimalik välja kukkuda, ei ole ta veel see tõeline virtuaalne kollektiiv - näiteks kui muusika sõltub suust, sõrmedest ja lõpuks kõrvadest, kui muusik kuulmise kaotamise tõttu loomisest kõrvale jääb, ei ole see veel kõige puhtam, kõige võimsam loomine, ei ole veel Jõud, Võim ise. Mingis mõttes ju kuulmise kaotanud muusiku väljaviskamine jazzbändist võrdub lintshimisega. Kust aga ei saa ega pea inimest kunagi välja viskama? Kus inimese üksildane ja inimeste kollektiivne looming mitte millestki ainelisest enam ei sõltu? Tulen siin välja paljude jaoks ebapopulaarse vastusega: kollektiivis, mida on kutsustud usuliseks - koguduses (kristlikult), sanghas (budistlikult) jne. Julgen siin korraks viidata Bergsoni müstiku-mõistele - usklik on müstik, kes loob uskudes - üksi ja koos teistega. Loomulikult tuleb nüüd selgitada, mida selline usk tähendab, teeme seda üksikasjalikumalt teistes tekstides.
Heterogeniseeriv indiviid on suur nagu maailm. Kui ta nüüd aktuaalselt kohtab teist indiviidi, siis sellest tema maailm ei suurene, see lihtsalt muutub - see indiviid võtab seal koha sisse. Kui nüüd see kohatav indiviid on samuti heterogeniseeriv, siis algab looming, mis võib kasvada tõeliseks kunstiloominguks - kohtuvad kaks paljusust, mis võivad väiksemas või suuremas ulatuses ühises rütmis võnkuma hakata. Näeme, et loov, heterogeniseeriv kollektiiv saab koosneda vaid heterogeniseerivatest indiviididest, kes on sama suured kui kollektiiv, aga ei kattu sellega.
Looming on armastus, looja armastab. Kes armastab, teeb seda juba enne oma armastatu kohtamist, üksi. Armastus ongi virtuaalsus, see ongi puhas paljusus, kollektiiv indiviidis. Ometi peab see puhkema, aktualiseeruma, et ta saaks iseenda kui puhta virtuaalsuse juurde tagasi pöörduda. Nagu Platon ütleb: alguses armastatakse ühte ilusat, siis paljusid ilusaid, lõpuks aga Ilu ennast - aga see on võimalik seeläbi, et juba alguses armastati Ilu ennast! Armastus on virtuaalsus, mis aktualiseerub armastuses kellegi või millegi vastu, ta peab ainestuma, üha täielikumalt, et ta saaks aine ületada ja jõuda uuesti puhta armastuse või puhta usu juurde - armastuses kõige, kogu aktuaalse vastu. Selline armastaja on korraga indiviid ja kollektiiv, ta on kogudus, mis ei sõltu millestki ainelisest eraldi, nagu kunstnikud, teadlased jne. Samal ajal võib ta loomulikult olla kunstnik, sportlane jms, justkui pealekauba, õieti tema saabki olla võimsaim kunstnik, sest ehkki tal endal võibolla kunsti vaja ei lähe, teeb ta seda neile, kes veel nii kaugel pole, et saaksid armastada otse kõike - ta teeb oma konkreetse teo, aktualiseerub konkreetselt. Ja kui tal on keegi üks armastatu, kes tema armastuse tee avas, siis jääb too talle ka muidugi alles - nt naine armastab ju oma meest teisiti kui teisi naisi, kui loomi, puid, tähti jne, sest need kõik on erinevad olendid - kõige armastaja ei pea loobuma teatava üksiku armastamisest (kuigi seegi on keeruline, mitmetahuline teema).
Näeme, et virtuaalses, heterogeniseerivas mõttes indiviid ja kollektiiv ei eristu - nii indiviid kui kollektiiv on sel tasandil paljusus, bergsonlik-deleuze’lik multiplicité. Indiviid ja kollektiiv vastanduvad vaid aktuaalses ja homogeniseerivas mõttes, kus nende vahel leiab aset teatav võitlus, dialektika. Religioon viitab sellele, et täielik heterogeensus, milles pole enam grammigi repressiooni, võib olla aktuaalselt võimalik. Aga just seepärast on religioon tihti saanud kõige hirmsamaks monstrumiks, kõige suuremaks takistuseks armastuse teel.
http://www.blogger.com/img/blank.gif
„Emb-kumb: kas koos inimestega Jumala vastu või koos Jumalaga inimeste vastu.“
Søren Kierkegaard
Kas pole lugu nõnda, et on olemas justkui kaks kollektiivsust: üks, mis on midagi vähemat kui indiviid, ja teine, mis on midagi rohkemat kui indiviid. Esimese näiteks on niinimetet mass - massina käituvad inimesed tunduvalt primitiivsemalt ja julmemalt kui üksikisikuna, mass taandab inimese keerukust, teeb teatavate inimlike mõõtmete aktiveerimise võimatuks. Mass ühtlustab, homogeniseerib, kutsub esile ühesugust käitumist, ühesuguseid reaktsioone. Teise kollektiivi näiteks on nn loov kollektiiv - orkester, näitetrupp, teaduslik töögrupp, spordivõistkond jms. Ka see kollektiiv ühtlustab inimeste käitumist, aga mitte taandamise, vaid, vastupidi, võimendamise, resonantsi kaudu. Et saavutada ühtlust ja kooskõla, üks kollektiiv vaesestab oma liikmeid, tõmmates nad kõik alla kõige madalamani, teine kollektiiv aga rikastab oma liikmeid, ülendades nad kõik kõige kõrgemani. Viimane ei tähenda, et selle teise kollektiivi liikmed hakkaksid kõik käituma sarnaselt, nii nagu massi liikmed - ei, iga liige üleneb oma kõrguseni, vabastab oma võimed, ja see tähendab pigem erinemist, eripärastumist, heterogeniseerumist. Orkestril ja spordivõistkonnal poleks ju mingit kasu ühesugustest liikmetest, nende tugevus seisneb just liikmete erinevates võimetes ja oskustes!
Ühtlustamisel ja eristumisel on ka pöördkülg - kuigi mass ühtlustab, on just mass läbistatud permanentsest vaenust, mass on sisemiselt lõhestatud. Ta saab tekkida vaid inimese kõige madalamaid instinkte - hirmu, ahnust, viha, naudinguhimu, laiskust jne ära kasutades, ja need pöörduvad alati oma tekitaja vastu - iga revolutsioon õgib oma lapsi. Homogeensus peab homogeniseerima seepärast, et sisemiselt, endaomaselt on ta ühtsusetu, laialikiskuv - näiteks ahnusele rajatud kollektiiv püsib vaid sedavõrd, midavõrd koos on võimalik rohkem vara kokku kraapida, aga niipea kui kollektiiv või mõni selle liige enam sel eesmärgil kasulikuks ei osutu, ta hüljatakse.
Loov kollektiiv küll heterogeniseerib, aga ta teeb seda teatava ühtsuse kaudu, mis on palju tugevam kui massi ühtsus. Orkestri, spordivõistkonna, näitetrupi kokkumäng võib olla täiesti laitmatu, nad moodustavad sel juhul justkui ühe keha, mis on palju täpsem, palju ühtsem kui mass kunagi olla saaks. See on eristav ühtsus, mis on vabastanud oma liikmete ülimad võimed ja kanaliseerinud need nõnda, nagu liikmed üksi seda teha ei saaks - näiteks jalg- või korvpalli söödumeistri kunstil pole mingit tähendust väljaspool meeskonda, väljakut ja mängu.
Muidugi tekitab küsimusi see, et kui suur jalgpallur end tõsiselt vigastab ja enam mängida ei saa, ta samuti teatavas mõttes hüljatakse, jäetakse mängust välja, ja see võib meistrile tõsiseid hingepiinu valmistada. Siit näeme, et enamus tegelikke, aktuaalseid kollektiive on alati nii heterogeniseerivad kui homogeniseerivad. See on nii sellepärast, et aktuaalsed kollektiivid pole totaalsed - näiteks jalgpall kasutab vaid väga väikest osa inimese võimetest: andekas jalgpallur võib olla ka väga hea matemaatik ja armastada lapsi, aga neid võimeid see kollektiiv otseselt ei arenda, neile ta ei resoneeri.
Siiski võime öelda, et mass on suhteline ja loov kollektiiv absoluutne, täpsemalt: mass on suhteliselt ühtne ja suhteliselt eristatud (massi puhul: vastuoludest lõhestatud), loov kollektiiv aga absoluutselt ühtne ja absoluutselt eristatud. Kuidas aga saab näiteks jalgpallimeeskond olla absoluutselt ühtne? Kas see tähendab, et ta mängib kokku maksimaalselt hästi, et paremini enam ei saa? Ei, seda mitte, sest ükski aktuaalne kollektiiv ei ole absoluutne, aga absoluut ei olegi aktuaalsuse kohta käiv mõiste - oma loomuselt on jalgpallimeeskond absoluutne, sest ta põhineb absoluudil, tema aluseks on kindel kalju - looming. Absoluut ongi looming. Seepärast ongi jalgpallimeeskond, olgugi alati kaugel täiusest, mängijate-treenerite tähelepanu sinna-tänna kisutud (isiklikud himud ja hirmud), ometi absoluutne, sest ta põhineb suurel Mängul. Massi loomuseks ja põhjaks aga on reaktiivsus, aga kuna reaktiivsus on illusioon, ei olegi massil loomust ega põhja, mass ongi just põhjatus, loomusetus, kõrvalekalle loomusest, loomuse teatav enesetakistamine, laiskus, hirm enda ees - olemegi jõudnud tagasi selleni, et massi põhjaks on hirm, laiskus jne.
Üksikisik, indiviid on seega justkui kahe kollektiivi vahel - üks represseerib, taandab, homogeniseerib teda, teine aga vabastab, võimendab, heterogeniseerib teda. Indiviid võib sattuda nö heasse või halba seltskonda. Aga tähtis on näha, et see ei puuduta ainult aktuaalseid seltskondi, kollektiive selle sõna harilikus, kitsas mõttes - sama tähtis on, et indiviid oleks heas seltskonnas siis, kui ta on üksi. Nii nagu kollektiive on kaks, nii on ka kaks indiviidi - homogeniseeriv (paranoidne?) ja heterogeniseeriv (skisoidne?) indiviid. Homogeniseeriv indiviid ei suudagi olla üksi, sest ta on liiga ühtne, liiga vahetu - teda suudab käivitada vaid väline impulss. Võib öelda, et ta käitub iseenda kui kollektiivi suhtes homogeniseerivalt, represseerides ja taandades ennast. Homogeniseeriv indiviid ongi homogeniseeriv kollektiiv, aga just sellepärast ta ei teagi, et on kollektiiv, ja kui ta seda aimab, siis ta igatahes põgeneb selle eest - ta põgeneb aktuaalsest üksindusest, kus tema virtuaalne kollektiivsus võiks endast märku andma hakata, aktuaalsesse kollektiivi, kus ta saab käituda ühtse indiviidina ja end pidevas jutumulinas, enese ja teiste veenmises unustada.
Heterogeniseeriv indiviid aga tunneb ennast üksi olles hästi, ta isegi otsib üksindust, ta õieti vajab seda nagu õhku, sest tal on õnn (massi meelest muidugi õnnetus) endaga läbi saada ja läbi käia, tal on see õnn, et ta suudab välja kannatada iseenda paljusust, ja kui see paljusus on end juba ilmutanud, vajab ta ruumi, et liikuda ja kõneleda - seepärast hülgab looja välise, aktuaalse paljususe ja liigub iseenda paljususe juurde, üksindusse. Heterogeniseeriv indiviid ongi heterogeniseeriv kollektiiv, ja ta teab seda ja otsib seda - ta põgeneb aktuaalsest, homogeniseerivast kollektiivist, kus tema virtuaalne kollektiivsus ei saa kõneleda ega hingata, aktuaalsesse üksindusse, kus ta saab vabalt paljuneda ja ennast luua, platonlikult: meelde tuletada.
Hea näide sellisest indiviidist on muidugi üksildane looja, nagu kirjanik, kunstnik, helilooja, matemaatik, filosoof. Ta hulgub üksinda metsas ringi, paber ja pliiats taskus, või istub üksi kirjutuslaua taga. Aga tema looming, mitmesuguste aineliste kandjate poolt vahendatuna, puudutab paljusid. Paneme siiski tähele, kuidas - näiteks romaani kirjutatakse üksinduses ja loetakse üksinduses - see kohutav, kihav, kihutav paljusus liigub üksindusest üksindusse.
Peatume ja korrastame mõisteid: meil on aktuaalne indiviid ja aktuaalne kollektiiv ning virtuaalne indiviid ja virtuaalne kollektiiv. Virtuaalne on see, mis igal juhul heterogeniseerib või heterogeniseerub, st muutub ja loob. Aga aktuaalne ei kattu homogeensega - näiteks aktuaalne kollektiiv võib oma iseloomult olla heterogeniseeriv, st virtuaalsele, st loomingule toetuv ja orienteeritud; või siis homogeniseeriv, st aktuaalsele toetuv ja (selle säilitamisele) orienteeritud. Homogeniseeriv indiviid põgeneb aktuaalsest üksindusest, aga heterogeniseeri/uv indiviid otsib ja vajab aktuaalset üksindust.
Niisiis võib aktuaalselt ühesugustel kollektiividel olla kas hea või halb iseloom, kuigi teatavasugustel kollektiividel on selge kalduvus muutuda heterogeniseerivamaks ja teistsugustel homogeniseerivamaks. Ühes äärmuses näib olevat improviseeriv jazzbänd, teises hitlerjugend ja lynch mob. Näeme, et need äärmused sarnanevad, sest ka lintshimises on improvisatsiooniline element ja hitlerjugendis kunstile omane ekstaas. Kas tõesti oleks mõeldav lintshimiskunst? Me mainisime eespool, et ükski aktuaalne kollektiiv ei ole täiesti totaalne, st ei ole täiesti homogeniseeriv ega täiesti heterogeniseeriv, ei täiesti suretav ega täiesti loov. Igas heas vales on teatavasti 90 protsenti tõde, ainult see otsustav osa, mis kõik ümber pöörab, on vale. Nii ka siin: fashistlik ühtsus sarnaneb väga vaimsele, loovale ühtsusele, ja see võib isegi filosoofi hetkeks ära petta (meenutame meie sõpra Heideggeri). Loomulikult ei ole miski kunstist kaugemal kui lintshimine ehk kollektiivne ja avalik mõrv, aga midagi selline võimatu paralleel siiski ütleb ka kunsti kohta - kunst on ikkagi veel aineline, ta ikkagi veel homogeniseerib. Kui kunstikollektiivist on võimalik välja kukkuda, ei ole ta veel see tõeline virtuaalne kollektiiv - näiteks kui muusika sõltub suust, sõrmedest ja lõpuks kõrvadest, kui muusik kuulmise kaotamise tõttu loomisest kõrvale jääb, ei ole see veel kõige puhtam, kõige võimsam loomine, ei ole veel Jõud, Võim ise. Mingis mõttes ju kuulmise kaotanud muusiku väljaviskamine jazzbändist võrdub lintshimisega. Kust aga ei saa ega pea inimest kunagi välja viskama? Kus inimese üksildane ja inimeste kollektiivne looming mitte millestki ainelisest enam ei sõltu? Tulen siin välja paljude jaoks ebapopulaarse vastusega: kollektiivis, mida on kutsustud usuliseks - koguduses (kristlikult), sanghas (budistlikult) jne. Julgen siin korraks viidata Bergsoni müstiku-mõistele - usklik on müstik, kes loob uskudes - üksi ja koos teistega. Loomulikult tuleb nüüd selgitada, mida selline usk tähendab, teeme seda üksikasjalikumalt teistes tekstides.
Heterogeniseeriv indiviid on suur nagu maailm. Kui ta nüüd aktuaalselt kohtab teist indiviidi, siis sellest tema maailm ei suurene, see lihtsalt muutub - see indiviid võtab seal koha sisse. Kui nüüd see kohatav indiviid on samuti heterogeniseeriv, siis algab looming, mis võib kasvada tõeliseks kunstiloominguks - kohtuvad kaks paljusust, mis võivad väiksemas või suuremas ulatuses ühises rütmis võnkuma hakata. Näeme, et loov, heterogeniseeriv kollektiiv saab koosneda vaid heterogeniseerivatest indiviididest, kes on sama suured kui kollektiiv, aga ei kattu sellega.
Looming on armastus, looja armastab. Kes armastab, teeb seda juba enne oma armastatu kohtamist, üksi. Armastus ongi virtuaalsus, see ongi puhas paljusus, kollektiiv indiviidis. Ometi peab see puhkema, aktualiseeruma, et ta saaks iseenda kui puhta virtuaalsuse juurde tagasi pöörduda. Nagu Platon ütleb: alguses armastatakse ühte ilusat, siis paljusid ilusaid, lõpuks aga Ilu ennast - aga see on võimalik seeläbi, et juba alguses armastati Ilu ennast! Armastus on virtuaalsus, mis aktualiseerub armastuses kellegi või millegi vastu, ta peab ainestuma, üha täielikumalt, et ta saaks aine ületada ja jõuda uuesti puhta armastuse või puhta usu juurde - armastuses kõige, kogu aktuaalse vastu. Selline armastaja on korraga indiviid ja kollektiiv, ta on kogudus, mis ei sõltu millestki ainelisest eraldi, nagu kunstnikud, teadlased jne. Samal ajal võib ta loomulikult olla kunstnik, sportlane jms, justkui pealekauba, õieti tema saabki olla võimsaim kunstnik, sest ehkki tal endal võibolla kunsti vaja ei lähe, teeb ta seda neile, kes veel nii kaugel pole, et saaksid armastada otse kõike - ta teeb oma konkreetse teo, aktualiseerub konkreetselt. Ja kui tal on keegi üks armastatu, kes tema armastuse tee avas, siis jääb too talle ka muidugi alles - nt naine armastab ju oma meest teisiti kui teisi naisi, kui loomi, puid, tähti jne, sest need kõik on erinevad olendid - kõige armastaja ei pea loobuma teatava üksiku armastamisest (kuigi seegi on keeruline, mitmetahuline teema).
Näeme, et virtuaalses, heterogeniseerivas mõttes indiviid ja kollektiiv ei eristu - nii indiviid kui kollektiiv on sel tasandil paljusus, bergsonlik-deleuze’lik multiplicité. Indiviid ja kollektiiv vastanduvad vaid aktuaalses ja homogeniseerivas mõttes, kus nende vahel leiab aset teatav võitlus, dialektika. Religioon viitab sellele, et täielik heterogeensus, milles pole enam grammigi repressiooni, võib olla aktuaalselt võimalik. Aga just seepärast on religioon tihti saanud kõige hirmsamaks monstrumiks, kõige suuremaks takistuseks armastuse teel.
tere
Tegin eraldi blogi poliitilise mõtte jaoks. Kui kellelgi laias laastus haakuvad mõtted, mida siia postitama hakatakse, siis on ta teretulnud nii kommenteerima kui ka ise postitusi lisama - ja võib-olla ka kaasautoriks tulema.
Mul on poliitilisi sümpaatiaid ja antipaatiaid, aga ma ise ei kuulu ühtegi erakonda, vaid see blogi on mõeldud vabakonna edendamisena.
23. septembril 2010 lõin ma facebookis ürituse pealkirjaga "Plaanitu", millega ma justkui asutasin "vabakonna", mida ma esiteks mõtlesin eristatuna erakondadest ja teiseks haakuvana "vaba kondamisena" Zhuangzi mõttes (Kaplinski tõlkes "Vabalt uidates").
2. detsembril 2010 kuulutati välja presidendi sõnause-üleskutse tulemused, kuhu keegi oli esitanud ka "vabakonna" mõiste tähenduses "kolmas sektor". Selles tähenduses on see mõiste jõudnud juba mingil määral juurduda. See tähendus haakub väga hästi kahe eelmisega.
Margus Ott
Mul on poliitilisi sümpaatiaid ja antipaatiaid, aga ma ise ei kuulu ühtegi erakonda, vaid see blogi on mõeldud vabakonna edendamisena.
23. septembril 2010 lõin ma facebookis ürituse pealkirjaga "Plaanitu", millega ma justkui asutasin "vabakonna", mida ma esiteks mõtlesin eristatuna erakondadest ja teiseks haakuvana "vaba kondamisena" Zhuangzi mõttes (Kaplinski tõlkes "Vabalt uidates").
2. detsembril 2010 kuulutati välja presidendi sõnause-üleskutse tulemused, kuhu keegi oli esitanud ka "vabakonna" mõiste tähenduses "kolmas sektor". Selles tähenduses on see mõiste jõudnud juba mingil määral juurduda. See tähendus haakub väga hästi kahe eelmisega.
Margus Ott
Iscriviti a:
Post (Atom)