Feminismist[1]
1. Sooline ebavõrdsus Eestis
Eesti
poliitilise kultuuri halva seisundi üks põhjusi on olnud naiste vähene kaasatus
poliitikasse ja sooline ebavõrdsus üldisemalt.
Kõigepealt natuke statistikat. World
Economic Forumi aruandest soolise võrdsuse kohta selgub, et 2012. aastal asub
Eesti 135 riigi seas 60. kohal[2],
tagapool tabeli eesotsas olevatest Skandinaavia maadest, aga ka paljudest Aasia
ja Aafrika riikidest ning lähinaabritestki (Läti on 15., Leedu 34. ja Venemaa
vahetult Eesti ees 59. kohal). Eesti on viimase kuue aasta jooksul selles
tabelis järjest langenud, ja väga kiiresti: 2006. aastal oli Eesti 29. kohal,
2008. aastal 37. kohal ja 2010. aastal 47. kohal. Poliitikas on aga naiste
positsioon veelgi nõrgem, vastavas tabelis on Eesti alles 87. kohal ehk üsna
tabeli allotsas (ja siin on täheldatav samasugune kiire langustendents, samadel
aastatel on Eesti positsioon olnud
vastavalt 51., 48. ja 74.[3]).
Seega pole vähemasti soolise võrdsuse
osas olukord Eestis viimastel aastatel paranenud, vaid hoopis järsult
halvenenud. Sooline
tasakaal puutub poliitilisse kultuuri kahel moel: esiteks näite või sümptomina
kõikidest teistest (eba)võrdsustest ning teiseks spetsiifiliselt teatud laadi
poliitilise suhtlemise ja suhtumise puudumise või nappusena. Eesti poliitikud on sõnades seadnud
sageli eeskujuks Skandinaavia maid, kuid tegudes oleme paljudes olulistes
ühiskondlikes aspektides neist järjest kaugenenud. Võrdsuse ja võrdõiguslikkuse
poolest on Skandinaavia mitmesuguste uuringute järgi esimeste seas ja sellele
pööratakse seal ka aktiivset tähelepanu. Eestis seevastu valitseb vastupidine
poliitiline ideoloogia: esiteks sallitakse avaliku elu tegelaste, sh tipp-poliitikute
seksistlikke sõnavõtte ning teiseks, üldisemalt, kehtib arusaam, et
ühiskondlikku ebavõrdsust tulevat pigem soodustada, kuna niimoodi olevat
halvemas positsioonis olijatel suurem motivatsioon „ettevõtlikum” olla (unistus
„ajalehepoisist miljonäriks”), ja teisest küljest loodetakse, et kui toetada
paremas positsioonis olijaid (nii era- kui juriidilisi isikuid), siis pudenevat
nende pidulaualt midagi ka kehvikutele (trickle down). Selles suhtes on
naiste ebavõrdne positsioon lihtsalt üks näide üldisest ebavõrdsuse
soodustamisest või ebapiisavast mahendamisest.
Teiseks aga mõjutab naiste halvem
positsioon ühiskondlikus elus üldiselt ja poliitikas spetsiifiliselt võib-olla
ka otsesemalt ühiskondlikku läbikäimist ja poliitilist kultuuri, nii et need on
muutunud ühekülgseks ja tasakaalustamatuks. Naised moodustavad pisut üle poole Eesti
elanikkonnast, aga kui sealjuures on naisi parlamendis kõigest 20% ja
ministrite seas 8%[4] ning kui kunagi pole
olnud ühtki naispeaministrit ega presidenti[5], siis võib öelda, et
demokraatiaga ei ole kõik päris korras (sest pool täisealistest
kodanikest on kõrgematel võimutasanditel tugevasti alaesindatud). Igal inimesel
on erinev kogemustepagas ja ühiskondlik võrgustik, sealhulgas naistel naistena
(kehastumisviisid, sünnitamine, imetamine). Kui see jääb rakendamata, siis see
tähendab, et ühiskond jätab olulise osa omaenese aaretest ja varandustest
kasutamata.
Statistikat saab teha väga erinevate
asjade kohta (ja väga erineval moel) ning põhiline küsimus on just nimelt
selles, milline statistika on oluline ja milline vähem oluline. Poliitika
seisnebki selle üle arutlemises. Võimul olevad poliitikud toovad välja
statistikat, mis näitab Eestit heas valguses. Aga on teisi väga olulisi
statistikaid – ja sooline ebavõrdsus on üks neist –, mis näitavad Eestit halvas
valguses (ja pealegi üha halvenevas). Selle olukorra parandamine vajab
teadlikke ja koordineeritud jõupingutusi. Tegelikult polegi selle näol tegemist
võrdõiguslikkuse sätestamisega, vaid pigem ajaloost päritud ja suuresti teadvustamata
ebavõrdsuse kaotamise või mahendamisega (vt allpool).
2. Nähtamatu ilmsus
Feminism on võitlus
naiste õiguste ja võrdväärse kohtlemise eest ning laiemas mõttes naiseksolemise
mõtestamine nii kehastumuses kui ka ühiskondlikes läbikäimistes. Põhiline
takistus naiste õiguste tunnustamisel on meeste poolt kehtestatud normaalsus,
käsitamis-, kõnelemis-, kujutamis-, vaatamisviis (mis võib olla ka naiste endi
poolt interioriseeritud). Privilegeeritud positsioonis olevana ei pruugi mehed
ülepea tajuda, et siin mingi probleem on või kui see neile kohale jõuab, siis
aktiivset vastupanu osutada.
Tundub, et feminismiga
seotud diskussiooni pärsivad (vähemasti Eestis) mõned lühinägelikkuse-punktid.
Üks neist on seotud sellega, et formaalselt on Eestis naiste õigused
üldjoontes tagatud: naised saavad osaleda kõigil poliitilise elu tasanditel,
valida ja olla valitud ametitesse, omada, pärida ja pärandada vara, sõlmida
lepinguid, piiranguteta osaleda äris ja tootmises, käia sõjaväes ja olla
korrakaitsja jne. Lisaks saavad naised otsustada oma keha üle: abort ja
rasestumisvastased vahendid on legaalsed, samuti prostitutsioon (kuid mitte
selle vahendamine). Paberi peal on seega meeste ja naiste võrdõiguslikkusega
kõik justkui korras. Aga kui me vaatame elu ennast, siis on asjad hoopis
teistmoodi: nii äris kui ka poliitikas on naisi tippjuhtide seas väga vähe,
naised töötavad rohkem madalapalgalistel töökohtadel, palgalõhe meeste ja
naiste vahel on Euroopa suurim[6], perevägivallas saab
aastas vigastusi 37 810
naist[7] jne Seetõttu on vaja rääkida ka sisulisest
võrdõiguslikkusest, mis tähendab reaalset võimet võrdõiguslikkust teostada.
Võrdluseks ja
utreerides: mõttetu on rääkida vabadusest omandada haridust, kui õppemaks on
suurem kui vanemate kuupalk, lähim kool on viiekümne kilomeetri kaugusel ning
õdede-vendade toitmiseks peab laps tööd tegema: hariduse omandamine pole sel
juhul formaalselt keelatud, ent on sisuliselt muudetud kättesaamatuks. Üks
suuremaid probleeme võrdõiguslikkusega ongi see, et me ei näe neid tegureid,
norme ja tavasid, mis tekitavad ja hoiavad sisulist ebavõrdsust, s.t me ei näe,
et „tavaline“ olukord ongi juba kallutatud, „loomulik“ olek ise on juba
ebaloomulik (konstrueeritud, teatavate tegude ja hoiakute tagajärg). Kõige
vähem märkavad seda muidugi privilegeeritud, ehk antud juhul mehed. Näiteks
miks on Eestis nii, et paljudel elualadel, kus on valdav naiste osakaal (nt
lasteaiakasvatajad), on palgad madalamad kui paljudel elualadel, kus on valdav
meeste osakaal (nt ehitus). Kas suhtlustöö on iseenesest vähem väärtuslik või
vähem kvalifikatsiooni nõudev kui füüsiline töö? Need on lihtsalt edasikanduvad
tavad.
3. Geneesi tähtsus
Võimalik, et vaatamata
kõigile pingutustele tuua mehi suhtlussfääri töödele ja naisi füüsiliste tööde
sfääri (kus tegelikult enamasti suurem osa tehakse masinatega) jäävad ikkagi
naised domineerima esimestes ja mehed teistes. Selle paradoksi tõi välja Harald
Eia dokumentaalfilm „Ajupesu“ (Norra, 2010)[8]:
Norras, mis oli uuringute järgi 2008. aastal sooliselt kõige võrdõiguslikum
riik maailmas, on ometi lõviosa insenseridest mehed ja haiglaõdedest naised.
Samuti saab neid erinevusi korreleerida meeste ja naiste neuroloogiliste
erinevustega.
Niimoodi võib juhtuda,
et mõni traditsionalistlik ja suure soolise ebavõrdsusega ühiskond on paljuski
väga sarnane Norraga. Muidugi, kui me vaatame lähemalt, siis tulevad välja
erinevused. Aga isegi kui me väitluse huvides postuleeriksime täieliku
samasuse, siis oleksid need kaks pealtnäha ühesugust ühiskonda ikkagi äärmiselt
erinevad, kuna geneesiprotsess, millega selleni on jõutud, on erinev (ja edasi
kestes need pealtnäha samased ühiskonnad hakkaksid vältimatult lahknema). Suure
soolise ebavõrdsusega ühiskonnas määrab sugu inimese elukäiku: mil moel ta end
üleval ja ülal peab (s.t kuidas end elatab ja kuidas käitub). Alati on aga
naisi ja mehi, kes tahaksid elada teistmoodi kui neile etteantud rollid
määravad, nii et see süsteem on vältimatult ebastabiilne, habras ja nõuab
säilitamiseks suurt hulka ideoloogilist ja ka füüsilist vägivalda, mille abil
„hoida ohjes“ soorollist „hälbijaid“. Seevastu isegi kui oletada, et sooliselt
võrdõiguslikus riigis enamik mehi ja naisi teevad sarnaseid töid nagu suure
soolise ebavõrdsusega riigis, siis siin on see oluline vahe, et need, kes
tahavad elada teistmoodi, saavad seda teha ja neid isegi julgustatakse ja
toetatakse. Seetõttu on selline süsteem palju vastupidavam ja sitkem, kuna
soorollide vastustajad – isegi oletades, et neid on vähemus – mitte ei lõhu
süsteemi, vaid kinnitavad seda. Kindlasti on see stressivabam olukord, kuna ei
pea muretsema enda vastavuse või mittevastavuse pärast olemasolevate
soorollidega. Ja kahtlemata on selline ühiskond edukam mitmesuguste annete
väljatooja ja arendajana, kuna puudub või mõjub nõrgemalt eelselektsioon, mis
kõrvaldaks pelgalt soo alusel inimesi mingist valdkonnast.
4.
Hegemooniapretensioonid
See võib mõnes tekitada
teistsugust ebakindlust, kuna ta ei tea, „kuidas tuleb käituda“: „enne“ oli
teada, kuidas käitub džentelmen ja kuidas käitub daam, aga „nüüd“ on asi palju
segasem.[9] Küllap
tuleb nendegi murega tegelda, aga lahenduseks ei saa muidugi olla
„džentelmenide“ ja „daamide“ koodeksi üleüldine sätestamine sotsiaalse normina,
vaid pigem nende möönmine teatavates alamsüsteemides (nt džentelmenide ja
daamide klubid asjast huvitatuile, või siis presidendi vastuvõtt, kuhu
ülikonnad ja vuhvkleidid selga pannakse).
Selline piiritlemine
võib asjaomastes tekitada protesti – miks me peame džentelmeni-daami mängu
mängima ühes ühiskonna nukas; kõik peaksid niimoodi käituma. Siin võib
tuvastada kunagise hegemoonilise, koloniseeriva diskursuse rasket
kohanemist olukorraga, kus ta on sunnitud taanduma. Nagu mõni koloniaalimpeeriumi
emamaa, kes on kolooniatest ilma jäänud ja peab nüüd leppima oma uute,
tunduvalt kahanenud piiridega – ideoloogilised pretensioonid sageli ei kahane
sugugi nii kiiresti ja sageli säilib suurriiklik hoiak ka pärast suurriigi
staatuse kaotamist. Muidugi neid hegemoonilisi pretensioone toestatakse
mitmesuguste ideoloogiliste ja ajalooliste argumentidega: „vanasti“ oli
niimoodi (ja kuna inim- või ka ühiskond jäi selle tingimustes ellu, siis
järelikult ta vähemasti võimaldas elu – iseasi, kas võimendas), niimoodi on
„loomulik“ (mees on kütt, naine koduhoidja; mees oli kündja ja naine kuduja, järelikult
on loomulik, et mees juhib poliitilist elu ja naine korraldab kodust elu –
ehkki kõik need struktuurid, juhul kui nad ikka eksisteerisid, olid ajalooliselt
kujunenud teatud kindlates oludes; see viib vältimatult bioloogilisse ja/või
ajaloolisse reduktsionismi). Selliste hegemooniapretensioonide suhtes tuleb
olla järeleandmatu: me mööname teie alamstruktuuri, aga mingil juhul ei anna
teie kätte kogustruktuuri.
Mis puudutab vana
hegemoonia lagunemisest tulenevasse ebakindlusse, siis sellega tuleb tegeleda
kui järeleaitamistunniga. Ikka leidub ühiskonnaliikmeid, kes ei suuda
uute oludega piisavalt kiirelt kohaneda. Näiteks nii vanuril kui ka keskealisel
inimesel võib olla raske kohaneda uute tehnoloogiatega – aga lahenduseks ei saa
muidugi olla see, et me keelaksime need uuendused ja sunniksime kõiki minema
tagasi Nokia 3310 juurde, vaid see, et aitame järele neid, kes uute
aparaatidega kohaneda ei suuda („Vanaisa, näe, siia tuleb vajutada!“ „Emme,
seda seadestust saab, näed, siin muuta!“). Samamoodi võivad soorollide
muutumine (või hajumine) tekitada stressi inimestes, kes on üles kasvanud
teistsuguses ühiskondlikus korralduses ja harjunud teistsuguste jaotustega.
Jällegi, kuna inimene võib olla oma identiteedi tihedalt sidunud nonde vanade
jaotuste külge, siis võib ta tunda ennast ohustatuna oma identiteedi alusteni
välja, ning see võib avalduda väljapoole suunatud verbaalse või isegi füüsilise
agressiivsusena. Sellega toimetulekuks tuleb neis esiteks luua turvatunne (jah,
te olete inimesed, väärikad kodanikud, me aktsepteerime teid, „kõik on hästi“,
„rahu“) ja teiseks näidata seda loogikat, kuidas vanast jaotusest on liigutud
uude, ühest küljest veendes selle otstarbekuses ning teisest küljest avardades
empaatiat uute vormide, nt samasooliste abielupaaride vastu (näiteks kas või
tuues neid kokku nende inimestega, nii et tekiks isiklikum ja täpsem
ettekujutus).
Konservatiividel on
ühiskonna tasakaalus hoidmisel tänuväärne roll – mitte niivõrd aktiivse
panustajana („sõukruvidena“), kuivõrd inertsi tekitajana („ballastina“):
ühiskonnal on hädasti tarvis mingit hulka inertsi, sest liigne volatiilsus võib
ta sootuks koost rebida. Pole hea, kui iga uus mõte kohe ellu viiakse – sest
pole teada, kuhu ta välja viib. Täiesti aktsepteeritav konservatiivne
positsioon võikski olla ka selline, mis toetaks status quo’d kui
sellist, s.t mis ei peakski seda põhjendama sellega, et „vanasti“ oli hea või
„olemuslikult“ on hea nii, nagu on olnud, vaid lihtsalt hoides inertsi kui
sellist – heal juhul muidugi mitte ogaralt kaua, „viimse veretilgani“, vaid
lastes tegelikkusel muunduda, lihtsalt aeglustades seda protsessi, hoides ta
seeläbi konsistentsena; luues pinna(se), kuhu uuendused, uued sisendid,
ettepanekud saavad koguneda ja kus nad saavad küpseda, ühiskonnakehandi teiste
elementidega läbi käia, lõimuda, nüansseeruda, enne kui see avaldub teostusliku
teisendusena (ja lastes sumbuda paljudel, mis teostuseni ei jõua). Selline viivitus
on rikkaliku ja jõulise ühiskondliku tegutsemise eeldus. Selline konservatiiv
lihtsalt avaldab vajalikku vastupanu, nii et progressiivsed jõud saavad
pidepunkti – nagu aikido’s uke (see, kelle peal tehnikat sooritatakse) tori’le
(sellele, kes tehnikat sooritab). Aikido võrdlusega jätkates: tehnika
sooritamise provotseerijaks, algatajaks on just uke ehk n-ö see, kes
pikali visatakse – ja ka ühiskondlikus dialektikas provotseerijaks ongi sageli
just konservatiivne element, jätkates mingeid praktikaid, mis pole uutes oludes
enam kohased, nii et progressiivne element on sunnitud temaga mingi tehnika
sooritama (protesti, revolutsiooni, ...).
5. Ebavõrdsuste
mahendamine
Muidugi nõuab sooliste ebavõrdsuste
mahendamine vaeva, sest kui on nii, et insenerideks hakkavad enamasti mehed
ja haiglaõdedeks naised, siis kujunevad sellest stereotüübid, ühiskondlikud
hoiakud, mis isegi formaalsete takistuste puudumisel raskendavad indiviidide
ligipääsu teatud erialadele pelgalt soo tõttu, ning selliste stereotüüpide hajutamisega
tuleb pidevalt tegeleda. Üks feminismialast diskussiooni hägustav asjaolu on
siin see, et mõlemaid peetakse ühtmoodi vägivaldseks – nii traditsioonilise
ühiskonna soorollidesse surumist kui ka progressiivse ühiskonna soorollide
mahendamist. Need on aga parem lahus hoida, sest tegemist on eri laadi
protsessidega: üks on piirav (on etteantud soorollid ja sa pead lihtsalt
nendega kohanema), teine on avav, piiranguid kõrvaldav (hajutatakse eelarvamusi
ja norme, mis pärsivad isikul asumast ühte või teise ametisse); üks lähtub
kollektiivist (ühiselt määratletud soorollid ja isikute kohandamine nendega),
teine indiviidist (teha nii, et indiviid saaks võimalikult pärssimisteta ennast
arendada ja rakendada); üks võtab midagi ära (ärajäänud ja luhtunud karjäärid
„vale“ soo tõttu), teine annab midagi juurde (insenerideks on endiselt enamasti
mehed ja haiglaõdedeks naised, aga kui sa mehena tahad saada haiglaõeks
või naisena inseneriks, siis sa saad seda teha).[10]
Nõnda pole feminism ja
naisõiguslus spetsiifiliselt naiste asi ja naiste huvides, vaid see on samavõrd
meeste huvides ja kogu ühiskonna hüvanguks. Ses mõttes peaksid kõik olema
feministid – nagu ka kõik peaksid olema abolitsionistid, nahavärvist sõltumata.
Seksistlik ühiskond toob kaasa soorollid, mis piiravad ka mehi (isegi kui nad
on privilegeeritud seisundis). Ei pea ainult julgustama naisi asuma „meeste“
erialale, kui neil on vastav kutsumus, vaid ka mehi „naiste“ omale; ei pea
ainult julgustama naistes „mehelikke“ omadusi – enesekehtestus, juhtimine jt –,
vaid ka meestes „naiselikke“ omadusi – empaatia, emotsionaalne intelligentsus
jt. Ühiskondlikult saab siis paremini avastada ja arendada mitmesuguseid andeid
ja individuaalselt saavad inimesed täielikumaks, avaramaks, integreeritumaks
(ja siis poleks enam võimalik, et tolereeritakse meespoliitikute seksistlikke
avaldusi, vaid seda peetaks lihtsalt matsluseks, ahta isiksuse tunnuseks).
Lihtsa dihhotoomia mees-naine asemel on siis hulk individuaalseid iha
genereerimise viise – mis maailmalõpukuulutajate meelehärmiks[11]
ei tekitaks aga mingit segadust, kaost, vaid millest ilmselt enamik sarnaneks
praeguste vormidega – just nimelt sel määral kui mees ja naine on midagi
loomulikku; teisisõnu: ainult siis on nad midagi loomulikku.
6. Naised ja hõlbustamine
Poliitika on ühiskonna hõlbustamine,
ühiskondlike suhete, läbikäimiste võimaldamine, korraldamine, võimendamine,
mitmekesistamine. Selles suhtes võiks pigem eeldada, et sugudevaheline
ebavõrdsus oleks vastupidine. Kui me üldse räägime ajaloolisest pärandist ja
pärilikkusest, siis selle järgi peaksid just naised olema paremad hõlbustajad
kui mehed: kümnete tuhandete aastate vältel oli sageli nii, et mees võttis
relva ja läks üksinda jahti pidama, sellal kui naised korraldasid üheskoos
kogukonnaelu. Mees tegi tuhandete aastate vältel spektakulaarseid lühiajalisi
jõupingutusi ja kangelastegusid, koopereerus ainult mingi kindla eesmärgi
nimel, mis oli sageli hävituslik, olgu metslooma mahanottimisega või veelgi
magusamalt mõne teise meestesalga vagasekstegemisega. Naised on see-eest
koopereerunud vastastikuseks abiks laste kasvatamisel ja pikaajaliste vähem
silmapaistvate jõupingutuste tegemisel, nagu taimse toidu muretsemine või
ihukatete valmistamine. Koopereerumine pole siin juhuslik valik, vaid norm.
Ühiskonna tegeliku ellujäämise alus loodi just selliste tagasihoidlike
tegevustega külas nagu naabriga koosistumine, söögitegemine, koristamine, laste
kasvatamine, riiete valmistamine. Naised on läbi ajaloo teinud suurema osa
füüsilise töö kogumahust ning eriti just afektiivsest ja sotsiaalsest tööst või
hoolest.
Muidugi ei ole inimene ammendavalt ära
määratud ei oma varasemast ajaloost ega ka bioloogiast (vastasel juhul poleks ta
inimene) ning igaüks saab kasutada erinevaid strateegiaid teiste inimeste ja
ümbrusega läbikäimisel. Võiks näiteks rääkida jäigast ja elastsest
strateegiast. Jäik strateegia otsib vastandumist ja loodab omaenese
jõule, millega vastasest jagu saada. Sellise strateegiaga võib võita lahinguid,
ent mitte sõda, sest see on jõukulukas ja väsitab viimaks ära; see ei ole
kestlik. Kõva asi võib olla habras; tõeline tugevus eeldab elastsust. Elastne
strateegia otsib kontakti ja liidab oma jõu teise jõule, nii et ta ei väsi,
vaid võib põhimõtteliselt lõputult efekti anda. Jäik strateegia eraldab tegelikkusest
mingid osad, tükid, keskendades neile oma tähelepanu ja jõu – ning sageli
saavutabki niimoodi lühiajalist ja lokaalset edu. Aga niimoodi võib ka rängalt
olukorra terviku ja pika kestuse suhtes eksida. Elastne strateegia võib olla
ebatäpsem mõningate detailide analüüsil, aga ta on edukam olukorra terviku
suhtes ja pikas ajamõõtmes. Iga süsteem vajab oma sidususeks mingit hulka
jäikust, aga sellel on jõudu üksnes siis, kui see on põhimõtteliselt lõputult
laiendatav ja pikendatav, „ühismeelne”. See on sitkus, mis on paindlikkuse
enese huvides. Seevastu ükski kildkondlik ja „erameelne” algatus pole kestlik
ning seda käivitav jõud raugeb varem või hiljem. Kas on see juhus, et jäiga
ja erameelse strateegia domineerimine käib olukorras, kus naiste roll poliitikas
ja üldse ühiskondlikel juhtpositsioonidel on väga tagasihoidlik? Igatahes
tundub arutu raiskamisena jätta ühiselu korraldamisest kõrvale need, kes
ajalooliselt on osanud seda kõige paremini teha.
7.
Sookvoodid
Kuna meeste ja naiste palgavõrdsuse
poolest on Eesti Euroopas viimaste seas ja maailmas 2015. aastal World Economic
Forumi poolt uuritud 145 riigi seas 77. kohal[12],
siis vajab see radikaalseid meetmeid.[13]
Üks oleks sookvoodid mõningates ametites ja sektorites. Eestis on see
idee ebapopulaarne, ehkki just siin oleks vaja selliseid jõulisi meetmeid
soolise ebavõrdsuse kahandamiseks. Võidakse vastu väita, et see pole kooskõlas
meritokraatiaga, kui mingi välise kriteeriumi (sugu) tõttu ollakse sunnitud
valima vähem võimekas kandidaat või on kandidaatide valik väiksem.
Üksiku ettevõtte või ametkonna
seisukohalt võib see nurin olla õigustatud, ent riiklik poliitika peab vaatama
kaugemale, laiemalt, pikemas perspektiivis. Selle meetmega tegelikult
kõrvaldataks seni toimiv just nimelt väline moonutus, mis soodustab mehi. Ja
isegi kui tõepoolest peaks olema nii, et alguses on naiskandidaatide valik
väiksem ja nad keskmiselt vähem võimekad (arvestades naiste kõrgemat haridust,
pole ma üldse kindel, et see nii on), siis ajapikku saavad naised julgust ja enesekindlust,
tiheneb konkurents ning naiskandidaadid saavad olema sama võimekad kui mehed.
Sookvoodid pole mitte moonutus, vaid need kõrvaldavad eksisteerivat moonutust
(mida küll paraku endale tunnistada ei taheta). Ajapikku, kui ühiskondlikud
hoiakud on muutunud, muutuvad nad üleliigseks – ehkki ühiskondlike
kujutluspiltide inertsust arvestades võib selleks kuluda üsna kaua aega.
Muidugi on sookvoodid kõigest üks abivahend ja vaja on veel palju enamat, nt
lastehoiuteenuse parandamine jne.
8. Milleks?
Milleks sooline võrdõiguslikkus hea on?
Just selleks, et inimene poleks ära määratud rohmakatest eristustest
(mees-naine jne), vaid et saaksid välja tulla peenemad ja individuaalsemad
erinevused. Ühiskond tervikuna saab niimoodi ära kasutada palju suuremat hulka
andeid ja võimeid, nii et see on ka majanduslikult otstarbekas, eriti praeguses
järjest teadmispõhisemas ühiskonnas.
Naiste diskrimineerimise lõpetamine ei
peakski vajama mingit erilist põhjendust. Aga igatahes olen kindel, et soolise
diskrimineerimise vähendamisega võidaks meie ühiselu (ja ka selle hõlbustamine
ehk poliitika) juurde mitmekesisust, paindlikkust, kohanemisvõimet, elusust.
[1] Osalt põhineb ajalehes
„Müürileht“ 14. detsembril 2012 avaldatud artiklil „Naised ja hõlbustamine“.
Mõned teemad on tõukunud Facebooki grupi „Virginia Woolf sind ei karda“
diskussioonidest.
[2] Algse artikli kirjutamise järel
on trajektoor olnud selline: 2014. aastaks oli Eesti langenud kaks kohta, 62.
positsioonile. 2015. aasta aruandes oli Eesti järsult tõusnud 21. positsioonile
ning 2016. aasta omas pisut langenud, 22. kohale. Võimalik, et Eest positsiooni
parandas Taavi Rõivase ajutine „üleminekuvalitsus“, kuhu kaasati enneolematu
hulk naisministreid.
[3] Hilisem trajektoor: 2014.
aastaks langes Eesti koguni 88. kohale. See-eest aga 2015. aastal tõusis 30.
kohale, mis jäi 2016. aastal samaks. Suurele tõusule avaldas tugevat mõju
ajutine valitsuskabinet paljude naisministritega, kuivõrd ministrite poolest on
Eesti 8. kohal, aga rubriigis „Naised parlamendis“ alles 59. ning „Naine riigijuhina“
68. kohal (kus on koos kõik riigid, kus naine pole kunagi riigipea olnud).
Viimane koht seoses Kaljulaidi valimisega presidendiks kindlasti paraneb, ehkki
sisuliselt juhib Eestis riiki ikkagi peaminister, mitte president, ja esialgu
pole näha, millal naine peaministriks võiks saada.
[4] 2014. aasta uus
koalitsioonivalitsus tõi ministrite osas ajutise muutuse, kui pea pooled
ministrid olid naised. 2015. aasta valitsuses oli kõigest kaks ning 2016.
aastal moodustatud valitsuses neli naist. Riigikogu 13. koosseisus on naisi 27
ehk varasemast natuke rohkem.
[6] Ja sealjuures 5% suurem kui
tagantpoolt teises Austrias (2014. aasta seisuga):
http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/File:The_unadjusted_gender_pay_gap,_2014_(%C2%B9)_(difference_between_average_gross_hourly_earnings_of_male_and_female_employees_as_%25_of_male_gross_earnings_new.png
(see tabel puudutab kohandamata soolist palgalõhet, unadjusted gender pay
gap).
[7] Eesti Avatud Ühiskonna
Instituudi uuringu andmetel:
http://media.voog.com/0000/0035/2397/files/Perev%C3%A4givalla%20uuring-%202015%20aruanne.pdf
[8] Omaette teema on see, et filmis
esitatakse feminismi nõrgalt ning selle kaitsjadki kaitsevad seda nõrgalt.
Selles mõttes kummutab film õlgmehikese.
[9] Jätame praegu kõrvale asjaolu,
et selline terviklik minevikumaailm ise on hõllanduslik ja väljamõeldud,
kehtides väga piiratud ühiskonnagrupi väga piiratud ajalõigus.
[10] Paralleel erinevate protsesside
väheviljakast kokkupanemisest on see, kui samastatakse totalitaarse režiimi
tsensuur ja „poliitkorrektsusest“ tingitud keelekasutuse teisendamine, mis
võivad olla sarnased vaid mõne formaalse tunnuse poolest, kuid on sisuliselt
kardinaalselt erinevad.
[11] Sest kõige suuremat meelehärmi
ei valmista maailmalõpukuulutajale mitte see, kui maailma lõpp kätte jõuab,
vaid kui see ära jääb – sest siis osutub kogu ta ettevõtmine tühjaks, tühiseks
– see mõttetusetunne on aga tema kõige suurem vaenlane, palju suurem kui see,
mida ta sellisena (esile) manab.
[12] The Global... 2015: 166, vt
https://www.weforum.org/reports/global-gender-gap-report-2015/ . Selle kohta vt
ka Anspal, Kraut, Rõõm 2010.
[13] Eriti kurioosne on palgalõhe
selle valguses, et Eesti naised on keskeltläbi oluliselt haritumad kui mehed.
See näitab Eesti ühiskonna vähest meritokraatiat.
Nessun commento:
Posta un commento