Eliidi kriitika

Eesti aadlikud on leidnud mugava kritiseerimisviisi, mis korraga ründab ja muudab vasturünnaku justkui võimatuks: need, kes olukorraga rahul pole, “virisevad”, “ütkevad”. Ühesõnaga, aadlikud virisevad, et teised virisevad, aga nende endi virisemist ei saa kritiseerida, sest see oleks virisemine, kuna lähtub tõrjututelt, samas kui aadlikud ise on pukis. Ühesõnaga, nad ütlevad, et on hea nii nagu on, et varandus jaguneb nii nagu ta jaguneb (st neile), ja kes teisiti arvab, see on viriseja. Täpsemini, vale ehk halb viriseja. Niisiis, virisemine on lubatud ainult neile, kes on pukis, aga keelatud neile, kes on tõrjutud. On lubatud viriseda rahva üle, ent mitte ütkeda võimurite pihta.

Sellega liitub kaks asjaolu:

1) Ideoloogiline väide, et pukisolija on seda tänu oma tublidusele ning kes on tõrjutu, on seda tänu oma amoraalsusele ja laiskusele (meenutagem näiteks peaministri sõnu, et vaesed lapsevanemad on joodikud). Kui me lähemalt uuriksime, siis me näeksime muidugi, et suur osa võimureid on saanud pukki kintsukaapimisega (millega osa tegid algust veel eelmise võimu ajal). Ja suur osa jõukureid on saanud vara kokkukraapimisega: ärastamisega, üleminekuaja kahtlase äriga, varastamisega, tüssamisega, korruptsiooniga või lihtsalt klassikaliselt tööliste kurnamisega (toda nimetatakse “ettevõtlikkuseks”). Siin on koos kodanlaste kahtlased võtted ja aadlike enesepõlistus.

2) Kriitikat summutatakse viidetega – ei, mitte Soomele ega Rootsile, vaid – Kambodžale ja Stalini-aegsele Nõukogude Liidule. Seda loogikat järgides võiks ütelda, et Eestis on kõik lubatud, tingimusel, et SKT inimese kohta jääb kõrgemaks Kambodža omast ning et inimesi tapetakse vähem kui Stalini ajal. See tagab kaunikesti avara tegevusvälja; nagu näha, on veel hulk võimalusi kasutamata jäetud.

Kes on virisejate üle virisejad? Üks kodanik, kelle eluaseme eest maksab maksumaksja iga kuu 100000 krooni, teine kodanik, kes on dekaadi elanud tsiviliseeritud maailmas ehk Brüsselis ja kelle abikaasa saab Euroopast iga kuu põhipalgana 300000 krooni (nüüd kulub 10 miljoni kokkuajamiseks paar aastat).

Mina näiteks ei virise. Ma nõuan. Kartellipoliitika lõpetamist, viisakat suhtumist ja suhtlemist poliitikutelt, suuremat ühiskondlikku õiglust ja sugudevahelist võrdsust. Ma nõuan sisulist sõnavabadust, st. sellist, kus sõnal on ka mõju ja tagajärjed. Ühesõnaga, ma nõnan suuremat demokraatiat nii tema toimemehhanismides (institutsioonides) kui ka sisus (inimestes). Sisuline demokraatia on ainult siis, kui inimesed saavad maksimaalselt arendada ja avada oma võimeid. Selleks on vaja tagada kaitse kõige ohustatumatele ja ebavõrdsuste mahendamine.

arutlev ja teostav

Ma mõtlesin, et kas mitte ka muudes ühiskondlikes asjaajamistes ei võiks eristada nö seadusandlikku ja täidesaatvat funktsiooni nagu riigi tasandil. Need näivad seostuvat erinevate funktsioonidega: üks selles, et pidada hoogu, istuda maha, arutada, mängida kujutluses läbi erinevaid stsenaariume, kaaluda erinevaid strateegiaid – ühesõnaga, aru pidada. Teine selles, et mingit versiooni teostada, täide saata, lisada hoogu, tegutseda plaani järgi, ühes stsenaariumis või strateegias. 

Ma mõtlesin seda seoses sellega, et konsensusprotsess puudutab üht ühiskondliku elu aspekti, just arutavat. See ei tähenda, et kogu aeg peaks arutama ja kõike uuesti läbi kaaluma, kahtlema, tegelikkuseversioone paljundama. Vahepeal tegutsetakse, vahepeal jälle mõeldakse järele (mõnikord võivad need ehk ka peaaegu täiesti rööpselt käia, aga vist pigem harva). Küsimus oleks pigem selles, kuidas need kaks funktsiooni hästi eristada ja lõimida, st. et konsensusprotess tegelikult mõjutaks tegutsemist ja tegutsemine looks uut ainest, mille üle aru pidada, uusi probleeme. Konsensusprotsessi põhiküsimus poleks siis niivõrd seltskonna suuruses, nagu ma “Vikerkaare” “Hõiva!”-jutus näisin arvavat, vaid nendes kahes funktsioonis (mille läbiviimisviisid ja strateegiad muidugi peavad erinema vastavalt osalejate arvule). Praegu riiklikul tasandil võib-olla kõige suurem häda ongi selles, et need kaks haru on täiesti lõimimata, nad ei viljasta teineteist. Ühel pool on teostav (ja siia alla käib nii valitsus kui parlament, kuivõrd parlamendis määrab otsusi sama seltskond, kes valitsuses), teisel pool arutav, mida aetakse eeskätt vabakondlikult.

Sood

Müürilehes jutt naistest.

Valitseja kui hõlbustaja "Huainanzis"

-->

Nagu mitmes teiseski vanas Hiina tekstis nähakse ka “Huainanzi’s” valitseja puhul ette “toimimata toimimist” (wuwei). Toimimata toimimist olid valitsejale soovitanud juba ka seaduslased (eeskätt Han Fei), aga kui nood kasutasid seda totalitaarse riigisüsteemi väljaarendamiseks, siis Huiainani õpetlased eelistasid mahedamat riigikorda ning mulle tundub, et nende ideid võiks mõista ja edasi arendada ka osalusdemokraatia kontekstis. “Huainanzis” korratakse mitmel pool (nt 9.11, 9.14, 9.16, 12.10, 14.13, 15.12 ja 15.16, 19.2, 20.28), et valitseja ise ei ole tark ega tugev, vaid ta saab oma teadmised ja jõu rahvalt. Muidugi jääb hiina mõtlejatel “rahvas” kaunis ebamääraseks ja homogeenseks mõisteks ja pole selge, kuidas see “jõu ülekanne” alt üles peaks konkreetselt välja nägema, või siis on see ülekanne väga piiratud (piirdudes ministrite ja valitseja suhtega). Ometi me võime teksti põhjal ju ka kaugemale mõelda nii tekstist enesest kui ka üldse toonasest ajaloolis-poliitilisest tegelikkusest.

Selline sekkumatus, “toimimata toimimine” tähendab seda, et valitseja on justkui ideaalne hõlbustaja, kes ei suru omalt poolt midagi peale, ei võta midagi omast peast, vaid kuulab rahvast ja kasutab altpoolt tulevaid algatusi. “Rahva kalduvus on valitseja vanker ja rahva tarkus on tema hobune” (9.14). Algatused ei tule niisiis ülalt alla, vaid alt üles, emergentsetena, ja valitseja lihtsalt annab neile kuju, püsivuse, vormib need käskudeks ja korraldusteks. Ta nii-öelda modereerib erinevaid impulsse ehk on ühiskonna “hõlbustaja”. Tal ei ole muud omajõudu või omatarkust, kui rahva jõu ja tarkuse hõlbustamine.[1] Seda põhimõtet on võimalik üle võtta ka tänapäeval – ehkki tublisti tööd tuleks teha just nimelt nende konkreetsete protseduuridega, kuidas see hõlbustamine käima peab ja kes seda teostab. Ilmselt ei ole hea mõte usaldada seda ühele inimesele (HNZ 17.205 samuti ei soovita usaldada kogu maailma ühe inimese andekuse hooleks[2]), sest tundub peaaegu vältimatu, et ta just nimelt hakkab peale suruma oma tahtmist, oma jõudu-tarkust. Siin on ilmselt vajalikud peenemad võimujaotused ja tasakaalustamised-mahendused. Aga mõte, et valitsejal pole muud jõudu kui rahva ühisjõud, ja muud tarkust kui rahva ühistarkus, on toekas ja teokas praegugi. Sama põhimõte kehtib “Huainanzi” järgi ka näiteks vestluses: loll räägib, tark aga selekteerib sellest (17.201), st. tark on pigem hea kuulaja kui rääkija-algataja. Kes pärast räägib, räägib paremini.

Selline ühiskondlik hõlbustamine on vajalik ka selleks, et (eriti kui rahvast on palju[3]) muidu tugevad rõhuvad nõrku, enamik vähemust, targad rumalaid, julged argasid; targad ei jaga oma teadmisi ja rikkad oma vara (19.1). See oli üks põhilisi moistlikke probleeme. Ning just see ühistegevus ja sellest tekkiv sünergia on põhiline tunnus, mis eristab inimest loomast (vt. 19.5). Ja ühiskondlikud regulatsioonid on välja kasvanud loomulikest kalduvustest, nt. sugutamise varal tehti abielurituaal, söömise-joomise pinnalt söömaajakombed, muusikalembuse tõttu erinevad instrumendid ja palad, kurbuse peale leinakombed (vt. 20.10). Seda regulatsiooni ei peeta vägivaldseks, vaid loomulikuks ja emergentseks – need võimaldavad kokkuvõttes sama asja veelgi peenemalt ja paremini ajada.

Mõne teise tekstikoha põhjal aga ei tundu see olukord jällegi kuigi kooperatiivne ega mobiilne. Näiteks kohad, kus seaduslaste kombel rõhutatakse seda, et ühiskonnaliikmete ja eeskätt ministrite funktsioonid ei tohi kattuda (nt. 17.151). Neid võrreldakse vankriratta kodaratega või tuhatjalgse jalgadega, kus ühed kodarad või jalad ei sega teist, vaid neil on kõigil oma koht ja ülesanne.[4]

Mulle tundub, et ühisasja ajamisel kasutatakse Eestis liiga vähe just nimelt seda hajusat rahva suutlikkust ja tarkust. Teostajad teostavad omast peast, aga niimoodi nad irduvad ühiskonnakehast nagu irduvad igasugused klikid ja isevalitsejad.

---

[1] Üks kujund selle kohta on trumm. 15.19 öeldakse, et trumm ei ole viie heli hulgas ja et just sellepärast on ta viie tooni isand ja harmoniseerija (sama käib ka valitseja ja väejuhi kohta). Või trumm ka teisest aspektist, koos peegliga: 14.43 öeldakse, et trumm ei ima helisid ja sellepärast saab ta tekitada igasuguseid helisid ning peegel ei hoia kinni kujusid ja sellepärast saab ta peegeldada igasuguseid kujusid. St. kui asi ilmub, siis pühak reageerib vastavalt.

[2] Kuigi seal on rõhuasetus ilmselt pigem “andekusel” kui “ühel inimesel”. See oli olnud ju ka Han Fei mure, kuidas luua riigisüsteem, mis ei sõltuks valitseja isikuomadustest, tema annetest ja moraalsusest. Selle süsteemi tipus aga oli ikkagi üks inimene, valitseja.

[3] Kvantitatiivne aspekt (rahvastiku arv, ressursside rohkus) on oluline, vt. nt. 8.3; see idee on laenatud Han Feilt.

[4] Sarnast ideed laiendatakse ka mõttesuundadele. Hiinas teevad filosoofid muidugi ka otsest kriitikat teiste filosoofide aadressil (Mozist peale), aga üks levinud filosoofiaarvustuse laad käsitleb erinevaid mõttesuundi pigem komplementaarsetena. HNZ kasutab näiteks vihmavarju kujundit, nii et Mo Di, Yang Zhu, Shen Buhai ja Shang Yang on nagu vihmavarju üksikud rootsud või ratta üksikud kodarad. St nad täiendavad üksteist ja igaüks annab mingi olulise panuse, nii et tervik oleks ilma selleta kehvem (vt 2.7). 

Õige vale

Partei siselistist.
Argumendid. Meeldejätmiseks ja kasutamiseks.
1. Meil on õigus valetada, sest Eesti kuvand välismaal on suurepärane.
2. Meil on õigus valetada, sest võrreldes kahekümne aasta taguse olukorraga on olukord hiilgav.
3. Meil on õigus valetada, sest Eesti keskmine palk on 900 eurot ja mediaanpalk 655 eurot.
4. Meil on õigus valetada, sest meile andis viimastel riigikogu valimistel oma hääle 12% Eesti elanikest.
5. Meil on õigus valetada, sest meile äraantud hääled on heaks kiitnud nii meie tõe kui ka vale.
6. Meil on õigus valetada, sest teised parteid pole paremad.
7. Meil on õigus valetada, sest teised parteid on hullemad.
8. Meil on õigus valetada, sest teised parteid ei hoia eelarvet tasakaalus ja laenavad Eesti lõhki.
9. Meil on õigus valetada, sest meie kriitikud tahavad moodustada partei.
10. Meil on õigus valetada, sest oleme endi seast välja visanud need, kes ütlevad, et me valetame, või nad on läinud ise.
11. Meil on õigus valetada, sest me lausume oma valet kooris. Kooris lausutud vale on tõde. Kui keegi seda valeks nimetab, siis see on sõna sõna vastu.
12. Meil on õigus valetada, kuna uurijate juures me valetasime, aga ütlesime, et see on tõde. Kui keegi ütleb, et see on vale, siis see on sõna sõna vastu.
13. Meil on õigus valetada, sest kui vaja, on meil ka rusikad ja hoovad.
14. Meil on õigus valetada, sest meie valetamise kritiseerimine on sõimamine, aga sõimamine on vale. Vale vale.
15. Meil on õigus valetada, sest me võitleme mitte-meie vastu.
Meie vale on õige.

ei lähe läbi

Läbipaistvuse, aususe ja kaasamise nõudmine olevat ekstremism ja vaenu õhutamine. Järelikult normaalne olukord on läbipaistmatus, valetamine ja mittekaasamine. Järelikult võimulolev erakond pole mitte üksnes ebademokraatlik, vaid lausa antidemokraatlik.

Süüdistus  vaenu õhutamises kuulub RE demagoogiavõtete rubriiki „süüdista teisi selles, mida ise teed“. Hetkel on põhiline vaenuõhutaja võimuerakond, mis tugevdab parteiistsipliini ja põlistab valetamist. Valetamine on see, kui luuakse tegelikkuse suhtes tugevasti nihkes olev fiktsionaalne maailm, mida meelega esitatakse tõese pähe. RE fiktsionaalne maailm, kus mitme omavahel seotud inimese puhul  ämm annab või kapist leitakse mitukümmend või mitusada tuhat krooni, on tegeliku maailma suhtes tugevas nihkes.  

Vabatahtlikke muutusi võimuerakonna poolt pole paista. Viimaste päevade Reformskaja Pravdast oleme teada saanud partei õige liini. Kindlustatakse positsioone, kahurid pole enam suunatud Keskerakonna, vaid sotsiaaldemokraatide, intellektuaalide ja vabakondlaste vastu. 

ühis-kond

Minult on küsitud, miks ma poliitikaga jändan või mis ajendab filosoofi poliitikaga jändama. Siit kõlab taustal läbi arusaam, et inimene, ja eriti filosoof, võiks tegeleda “kõrgemate” asjadega ning et poliitika oleks nagu mingi järeleandmine, madaldumine, “jändamine”.

Aga minu meelest on poliitika otseselt seotud ontoloogiaga. Nagu Heideggergi näitab, on koos-olu üks eksistentsiaale, mis on võrdalgupärane teistega (maailmasse-heidetus, surma-poole-olemine). Muidugi, selle taipamiseks polekski tarvis mingeid nimesid, poleks vaja nimetada heideggere – kui ainult ma ei tajuks edasi kestvat arusaama, mille järgi koos-olu on midagi sekundaarset (ka Heidegger ise aitab sellele kaasa, esitades koos-olu algselt ja enamasti kui loba ja unustust). On muidugi erinevaid toimimisrežiime: kui ma olen üksi, kui ma räägin sõbraga, kui olen väikses seltskonnas, kui olen suure auditooriumi ees, kui käin hääletamas, kui jälgin maailma sündmusi või avastusi kosmoloogia kohta. Need pole aga suhestatavad hierarhiliselt esmane-teisene terminites (nt. esmane endagaolu ja teisene koosolu või mõnes kultuuris ehk ka esmane koosolu ja teisene üksindus), vaid need on üksteisesse lülitatud. Ei ole nii, et ma algselt oleksin kuidagi endamisi ning teiseselt võtaksin kontakti “välismaailmaga”, “teiste inimestega”. Samavõrd tõeselt võiks ütelda, et ma algselt moodustan halvasti lahutatud kogumeid teiste inimeste ja asjadega (pereliikmed, mänguasjad) ning eristun neist alles vähehaaval. Kõige täpsem oleks ütelda, et indiviidi ja kogukonna genees käivad käsikäes. Ma saan korraga rohkem iseendaks ja olen mitmekesisemates läbikäimistes teistega. Minu läbikäimised teistega mõjutavad otseselt seda, kes ma “ise”, “üksinda” olen. Ja ka ümberpöördult: see, kes ma ise olen, mu sisemine liigendatus, mõjutab läbikäimisi teistega.

Seega inimeste lävimine kogu- ja ühiskonniti pole midagi välist ega kõrvalist, vaid see on täiesti otseselt ka minu enda sisemine probleem; see pole midagi pindset ega väliskesta puudutav, vaid ulatub otse minu “tuuma”. See n-ö tuum polegi muud kui mu läbikäimised teistega ja mu enda-hool, mu eristumised ja lõimimised erinevates sõõrides alates üksindusest kuni kogu universumini.

See mõjutab niisiis mind täiesti otseselt, kuidas toimib ühiskondlik lävimine, kas võim liigub, kas elu mitmekesistub, kas ta suudab eristuda ja lõimida. Kui ühiskondlik läbikäimine tardub, klombistub, siis ka tema liikmete elu vaesestub. Kui ühiskonna hõlbustamine on pärsitud (kui hõlbustajad ei hõlbusta, vaid pärsivad), siis ka ühiskonna liikmed ei suuda enam mitmekesiselt üksteisega läbi käia ja üksteist võimendada, genereerides ühiskondlikku väge. Seisak, tardumine, klombistumine nõrgestab nii ühiskonda kui iga üksikisikut eraldi. See võib muidugi lokaalselt genereerida uuel tasandil intensiivsust ja väge, aga see on teine teema – ja eeskätt jääb see piiratuks, lokaalseks. See ei tähenda, et hea hõlbustamise juures eristused kaoksid – vastupidi, tulevad välja peenemad eristused, igaüks jõuab lähemale oma eristumise ja lõimimise masinale.