esindus ja otsedemokraatia

(Püüdsin edutult ajalehes järgmist teksti avaldada. Panen ta siis siia.)

Otsedemokraatiat on pikka aega piiranud puhtalt füüsilised, organisatoorsed ja logistilised tegurid. Esiteks võtab iga inimese keha ruumi. Kui neid on liiga palju, siis ühel hetkel nad ei kuule enam teineteist, nii et nad ei saa enam midagi arutada ega otsustada. Seda probleemi saab leevendada helitehnikaga, aga ka siis jäävad alles mitmed organisatoorsed probleemid, sest on väga raske pidada mõtestatud diskussiooni mitmekümne tuhandekesi. Ruumilisi ja logistilisi probleeme saab lahendada näiteks referendumi abil, sest siis ei pea inimesed peaksid ühte kohta kokku tulema, vaid nad võivad hääletada korraga paljudes kohtades üle riigi või isegi üle maailma. Kuid traditsiooniliste vahenditega läbiviidud referendumid on jällegi kohmakad, nõuavad palju ettevalmistusaega ja inimtööjõudu, mistõttu neid kasutatakse harilikult harva – isegi referendumilembeses Shveitsis ei korraldata neid rohkem kui mõni kord aastas.
Kõik need ajalised ja ruumilised piirangud on viinud selleni, et peaaegu kõikides suure rahvaarvuga demokraatlikes riikides on esindusdemokraatia. See tähendab, et rahvas ei kujunda riigi poliitikat üldjuhul otse, vaid valib perioodiliselt (harilikult mõne aasta järel) enda seast esindajad. Niimoodi kalibreeritakse demokraatlik arutelu esinduskoja väiksemasse ja hallatavasse mastaapi (suurimas, Hiina RV parlamendis on 2987 liiget). Demokraatliku võimude lahususe puhul tehakse tüüpiliselt veel üks eristus, mis mastaape edasi kahandab: valitakse välja väiksem seltskond, kes hakkab teostama “täidesaatvat võimu”, ja suurema seltskonna ehk parlamendi hooleks jääb “seadusandlik võim”.
Kuid seoses uute tehniliste võimalustega, eeskätt arvutite ja internetiga, on kadunud või kahanenud suur hulk neid piiranguid, mis sundisid suuremaid demokraatlikke inimkooslusi organiseerima esindusdemokraatia vormis. Kui on olemas arvuti ja internetiühendus, siis võib põhimõtteliselt kui tahes palju inimesi panna otse mingis küsimuses hääletama, ja hääletusi on tehniliselt võimalik korraldada peaaegu ilma mingi ajakuluta. Järgnevalt visandan ühe kujutluspildi, kuidas see võiks välja näha.
Kujutleme näiteks, et iga tööpäeva õhtul mingis ajavahemikus toimub internetis üleriigiline hääletamine küsimustes, mis parasjagu üleval on. Teemade ring võib olla palju laiem kui need, mille üle praegu riigikogus hääletatakse, aga piirdugem siinkohal sellesama tegevusega, millega riigikogu tegeleb, st. eeskätt seaduste loomise ja vastuvõtmisega. Ütleme näiteks, et kõigepealt pakutakse vastaval internetileheküljel välja ideid selle kohta, mida on tarvis seadustega reglementeerida. Kui nüüd mõni ettepanek leiab mingi hulga toetajaid, siis seda ideed arendataks edasi ning täpsustataks selle üksikasju. Viimases etapis lastaks see juristidel vormistada kõigi tehniliste nõudmiste järgi, mida seadustele esitatakse, misjärel pandaks seadus lõplikule üleriigilisele hääletusele. Suund ideelt vormistusele ei saaks ilmselt olla ühesuunaline, vaid sisaldaks mitmesuguseid tagapöördumise mehhanisme (nt formuleerimise etapilt vahepeal jälle tagasi ideearendusse).
Sellise idee vastu võidakse väita, et kui kodanikud liiga palju sellise asjaga tegelevad, siis ei jää neil aega oma põhitööks; või kui nad jällegi ei tegele sellega piisavalt põhjalikult, siis jääb nende hääletusotsus ebakompetentseks. Peale selle on loomulikult ka terve hulk inimesi, kes ühel või teisel põhjusel üldse ei taha või ei saa poliitikaga tegeleda. Selleks puhuks võib välja töötada mingisuguse delegeerimismehhanismi, kus saab oma hääle kellele “hoolde” anda, nii et tollel inimesel oleks mitu häält. Seda võib aga kujutleda väga erinevana praegusest delegeerimissüsteemist. Praegu on nii, et “mida rohkem, seda uhkem”, st. mida rohkemaid inimesi keegi esindab, seda parem. Selle asemel aga võiks tolles kujuteldavas otsedemokraatias kehtida delegeerimisele hoopis ülempiir – ühele inimesele ei tohiks oma häält delegeerida rohkem kui näiteks 30 inimest. Ja delegeeritud häält peaks saama igal ajal tagasi võtta.
Sellisel internetipõhisel otsedemokraatial oleks mitu tagajärge.
Kõige tähtsam muudatus puudutaks ideede esitamise, arendamise ja täpsustamise protsessi. Põhimõtteliselt igaüks saaks siis pidevalt osaleda ühiselu puudutavate küsimuste tõstatamises, arutamises ja seaduseks arendamises. Esindusdemokraatiaga kaasneb sageli see pahe, et enamus tunneb endal olevat õiguse ignoreerida või isegi represseerida vähemust (sellal kui “enamuse” mõiste on tegelikult problemaatiline: kui arvestada reaalset valimisaktiivsust ja muid asjaolusid, siis esindab “enamus” üldreeglina kaunis väikest osa riigi kogurahvastikust – näiteks viimased parlamendivalimised võitnud Reformierakond esindab rangelt võttes ainult 12,2% elanikkonnast). “Alt üles” protsess võimaldaks kaasata rohkemaid inimesi, tuua välja mitmekesisemaid seisukohti ning vältida parteipoliitilist kivistumist. Esindusdemokraatias kehastavad poliitilist mitmekesisust enamasti parteid oma programmide ja lubadustega. Riigikogus on praegu esindatud neli erakonda ja kui eeldada, et kõik erakonnaliikmed ustavalt parteiliini järgivad, siis ammenduks kogu poliitiline mitmekesisus kõigest nelja erineva seisukohaga! Peale selle on parteidevaheline erinevus tegelikult palju väiksem kui pealtnäha paistab; poliitikutekihis tekib ühtlustumine läbi erakondade, nii et sageli pole erinevus mitte niivõrd erinevate poliitikute või parteide vahel, vaid kogu poliitikutekihi ja rahva vahel.
Muidugi kujuneksid ka otsedemokraatias välja jõujooned, aga esiteks ei peaks need enam olema aheldatud parteide külge ja teiseks saaksid võimalikuks ka hoopis uudsed ühendused erinevate jõujoonte vahel. Eestis välja kujunenud parteidekeskse esindusdemokraatia üks puudusi on see, et mingid poliitilised eelistused, ettepanekud ja meetmed ühendatakse pakettideks (partei “programm”), mida peab kas tervikuna omaks võtma või tervikuna tagasi lükkama. Samas ei pruugi üks pakettki moodustada sidusat tervikut, vaid võib olla kujunenud juhuslikel ja olupoliitilistel põhjustel.
Rahvaesindajate valimised toimuvad üldjuhul mitme aasta tagant. Selle halb külg on see, et tegelik poliitiline mõttetöö asendatakse sageli lubaduste ja reklaamiga valimiste ajal. Valimiskampaania on siis põhimõtteliselt sama, mis reklaamikampaania: mõlema eesmärgiks on mingi kauba või idee “mahamüümine”. See on sageli seotud pigem emotsionaalsete kui päriselt järelemõeldud eelistuste ja otsustega. Poliitikute jõupingutused koonduvad valimistele, ja kui need on möödas, siis on ülejäänud aeg justkui hooleta. Ja kui poliitik on teinud midagi, mis tekitas paljudes protesti, siis saab oskusliku reklaamikampaania abil sedagi siluda. Kuna elanike võime valimistevahelisel perioodil riiklikku poliitikat mõjutada on piiratud (eriti Eestis), siis süvendab see tunnet, et “minust ei sõltu midagi” ning poliitika võõrdub “tavaelust” ja poliitikud teistest ametitest. Otsedemokraatia võimaldaks kasvatada vastutustundlikumaid inimesi, kuna igaüks saaks poliitika kujundamise protsessis osaleda, nii konsensuslikku laadi ideedearendamises kui ka enamuse otsust järgivates hääletustes.
Visandatud otsedemokraatia võib utoopilisena paista, aga tuleb täpselt järgi uurida, mis on päriselt utoopiline ja mis on lihtsalt harjumatu. Eelneva kujutluspildi aluseks on väide, et vähemasti kõige rohmakamat laadi aegruumilised ja organisatoorsed piirangud otsedemokraatiale tänapäeval enam ei kehti. Ma ei taha väita, et ei teki uusi piiranguid. Demokraatiat tuleb arendada ja süvendada, et seda poleks enamiku jaoks kõigest ühel päeval iga paari aasta tagant, vaid põhimõtteliselt igal päeval.