piiririik

Mulle tundub, et Eestis on paljudel inimestel suured käärid üldise enesetõlgenduse ja konkreetse eneseväljenduse vahel. Üks küsimus, kus see välja tuleb, on sallivus. Kui eestlaselt selle teema kohta pärida, siis ta ütleb, et eestlased on sallivad. Aga seesama inimene võib järgmises lauses hakata ajama uskumatult sallimatut juttu teise kultuuri, rassi, religiooni või seksuaalse orientatsiooniga inimeste aadressil. Muidugi ei väljendu see enamasti vastavates tegudes. Aga muret valmistab see, et see loob pinnase vastavateks tegudeks – ajaloos on seda ette tulnud ja võib jällegi tulla. Sõnad väljendavad hoiakuid, hoiakud loovad pinnase teatud laadi tegudeks ja reaktsioonideks.
Sallivuse küsimus ulatub väga sügavale, ja ma ei taha seda seada “positiivseks väärtuseks”, mis on “hea” ja mille vastand oleks “halb”. Tegemist pole niivõrd väärtuse kui teatava probleemiseadega. Sallivus puudutab küsimust, kui palju me/ma teisest, võõrast peaksin/peaksime sisse laskma. On korrapealt selge, et sellele ei ole ühest vastust. Ühest küljest pole võimalik üldse mitte midagi sisse lasta, sest ükski olend ega kogukond ei ela hermeetiliselt teistest eraldi, eriti tänapäeval; väga üldiselt öeldes ei ole universumis täielikult suletud süsteeme – saab olla ajutisi voolukatkestusi või pigem vooluahendusi, aga need ei saa kesta lõputult. Teisest küljest ei saa jällegi kõike sisse lasta, sest sellisel juhul kaotab jällegi piir mõtte. Piir seesmuse ja välisuse, oma ja teise vahel ei oma mõtet ei täielikus suletuses ega täielikus avatuses, vaid teatavas regulatsioonimehhanismis, nii et piiri läbivaid voolusi nihestatakse ja muudetakse nende suunda, neid jaotatakse mitmeks või kogutakse ühtekokku, nendega viivitatakse või neid kiirendatakse jne.
Mul on tunne, et sallivuse ja identiteediprobleeme on paslik mõelda sedalaadi kontekstis. Ja on arusaadav, et need teemad on eriti teravad Eesti-suguses väikeriigis, kus reguleerimisvõimalusi tundub olevat vähevõitu. Alateadvuses kollitab hirm, et kui end liiga palju avada, siis tungib võõras kõige täiega sisse ja kukub laiutama. See tekitab vastuseisuna protektsionismi, enesekaitset ja võõrviha või pigem võõrahirmu. Üleüldiselt – ja eriti selgelt Eesti-suguse väikeriigi puhul – kehtib tõsiasi, et üksi piir, müür ega üldse vorm ei saa olla igavene. Ajahambale ei pea vastu mitte miski. Kõik püramiidid varisevad, kõik hiina müürid lagunevad, kõik diktatuurid lõpevad. Vahel neid remonditakse, aga see on juba uus püramiid, uus müür, uus diktatuur – ja needki hävivad varem või hiljem. Ükskõik kui palju me end ka ei kindlustaks – see kindlus variseb varem või hiljem kokku.
Seepärast on väga riskantne panustada mingitele vormidele – nagu üks minister on palju laineid tekitanud artiklis välja pakkunud. Kõik vormid, sümbolid, tõed, käsitlused jäävad ajale jalgu ja hakkavad pärssima elu. Samamoodi on bioloogilise ja sõjalise evolutsiooniga, kus on pidevalt vaheldumisi täiustatud kaitse- ja ründetehnikat. Ühest küljest rüükalad, teisest küljest tänapäeva kalad. Ühest küljest soomusrüüd ja linnamüürid, teisest küljest kahurid ja raketid. Aga nii bioloogias kui ka sõjanduses on kaitse ja sulgumine andnud teed paindlikkusele ja nupukusele.
Küsimus on põhimõtteline: kui me samastame end mingite (kultuuriliste) vormidega, siis me hävime varem või hiljem. Eluliselt tähtis on samastada end mitte vormidega, vaid vormiloomega – mis annab paindlikkuse ja tagab kohanemisvõime muutunud maailmas. Küsimus pole sugugi selles, et ma kutsuksin üles kultuurivorme hävitama – see võib parimal juhul olla vaid etapp uute vormide loomisel, mis aga pole tingimata vajalik. Küsimus on lihtsalt selleks, mille jaoks need vomid on. Mille jaoks on hea näiteks Eesti hümn, sinimustvalge lipp, teatav ajaloojutustus, mulgi kapsad jpm? Kui need on nende endi pärast, või mingi ajutiselt suletud süsteemi elushoidmiseks, siis ma ütlen, et neil pole mitte mingisugust mõtet. Neil on tähendus ja mõte ainult siis, kui nad on pidepunktid teatavaks eripäraseks eluviisiks, mis mõnes oma harus loob midagi uut ja kordumatut. See on täiesti arvestatav olemisõigustus Eesti riigile, keelele ja sellega seotud mitmesugustele kultuurivormidele: nad kehastavad teatavat mitmekesisust ja toodavad seda juurde (vähemasti on neil selline jõud). Asjata ei püüa me säilitada looduslikku mitmekesisust, ja kultuurilise mitmekesisuse säilitamine on samavõrd oluline. Mitte aga niivõrd nende kultuuride eneste pärast, kuivõrd selle uudsuse ja mitmekesisuse pärast, mida nad loovad. Ühesõnaga, küsimus pole selles, millised on need vormid, millega me end samastada võiksime, vaid selles, mida me nende vormidega peale hakkame.
Kui ma küsin, mille jaoks, siis ei taha ma sugugi mõista anda, et küsimuse alla seatu oleks mõttetu; vastupidi, mu eesmärgiks ongi avastada selle mõte, lõimida ta laiemasse ühiskondlikku probleemistikku. Miks on vaja hümni? Või lippu? Või veelgi radikaalsemalt: milleks on vaja eesti keelt? või eesti riiki? Kerge on muuta sedasorti kalleid asju väärtuseks, mis oleks justkui enesespiisavad. Aga karm tõsiasi on see, et ükski asi pole enesespiisav, vaid – nagu ma ütlesin – aeg murrab lahti kõik sulud ja lukud ja krambid. Kuid hümnid ja lipud, eesti keeled ja riigid võivad just nimelt olla tarvilikud ühe eriomase olemisviisi (õigemini: mitmete omavahel seotud eriomaste olemisviiside) pidepunktidena. Iseeneses pole neil mingit väärtust, vaid nad saavad oma kalliduse nondelt olemisviisidelt, millest nad tekivad.
Ja mis on need olemisviisid? Neid on erinevaid, sõltuvalt sellest, milliseid ühendusi me järgime. Üks ühendus, millest aga kummaliselt vähe räägitakse on see, mida seob Eestimaa kui geograafiline mõiste, st. siin elavate inimeste suhete võrgustik (ja muidugi nende suhted siinse maastiku, lindude, loomade, taimede ja muuga). Rohkem räägitakse juriidilisest (kodakondsus) või lingvistilisest (keel) ühendusest. Need on muidugi ühed inimestevaheliste suhete reguleerimise moodused, aga neil on ka omad vead, millest üks on see, et need võivad anda alust sulguvatele ja välistavatele ühendustele (sulgeme välja mittekodanikud, teiskeelsed). Selles suhtes on geograafiline määratlus neutraalsem: iseenesest ei sõdi üks maalapp teise maalapiga, vaid on lihtsalt tema kõrval. Muidugi on see kohe seotud teiste määratlustega, juriidiliste, lingvistiliste ja muudega. Aga võtkem korraks geograafiline määratlus: Eesti ühiskond kui siin elavad inimesed. Interneti ajastul me vahel unustame ära, et geograafiline lähedus või kaugus on endiselt mitmes mõttes määrav. Silmast silma inimesega kohtuda on midagi muud kui teda ekraanilt näha.
Aga milliseid ühendusi me ka ei uuriks, siis iga ühenduse elujõu määrab tema paindlikkus, millel on kaks aspekti: ühest küljest mingisugune mälu (selle hulka käivad ka eespool nimetatud kultuurivormid) ning teisest küljest see, mida selle pagasiga peale hakatakse ehk kõige üldisemalt: kui suurt erinevust suudetakse selle baasilt luua. Väga kasin mineviku tarvitamine on see, kui me lihtsalt korrutame monotoonselt olnut (muuseumidirektorid on esimesed, kes ühiskondliku stagnatsiooni peale nutma hakkavad, sest see röövib nende olemismõtte). Mineviku (sh igasuguste päranduseks saadud vormide) heaperemehelik tarvitamine on see, kui me selle abil loome midagi uut.
Ühiskonna elujõudu ei näita üldsegi mitte see, kui vankumatud on tema tõde, kultuurivormid ja ideoloogia (sest see “vankumatus” saab olla vaid ajutine), vaid tema elavuse ja paindlikkuse määrab see, kui palju ja mitmekesiseid sidemeid on tema liikmete vahel. Minu meelest on nii, et parempoolne ideoloogia tuli taasiseseisvumise alguses Eestile kasuks, luues homogeensesse ja vaesesse nõukogude ühiskonda eraalgatuse kaudu kiiresti väga mitmesuguseid erisusi. Kuid nüüd tuleb samasuguse ideoloogia jätkumine Eestile aina enam kahjuks, kuna need erisused ähvardavad kasvada lõhedeks keelelisel, varanduslikul, geograafilisel ja muul alusel, mis omakorda kahandavad ühiskondlike sidemete mitmekesisust (isoleerides ühiskonnavõrgustiku eri osi üksteisest) ja seekaudu ühiskonna kui terviku mobiilsust. Meil on ideoloogia, et eraalgatus on püha. Paraku ei ole ükski “era” lahus “ühisest” ning ta ei tohi käia viimase arvel.
Ma arvan, et Eesti peakski püüdma olla Piiririik, nagu kõlab ühe ajastuverstapostilise tähtsusega raamatu pealkiri. Taasiseseisvumise ja hilisema rahvusvahelise lõimumisega (ÜRO, Euroopa Liit, NATO, euro jt) on Eesti maailmale avananenud nagu ei kunagi varem, ja seda saatsid märgilise tähtsusega kergestimõistetavad ideed: tollimaksu kaotamine, madal tulumaks (mis pikka aega püsis kindla numbriga 18 %) jm – millega poliitilises plaanis kaasnes samavõrd selge loosung: “Plats puhtaks!”. Ma pole kompetentne hindama selliste valikute pikaajalist mõju erinevates sektorites, aga vähemasti majandusel tervikuna tundub et on Eestis läinud erakordselt hästi, olles idablokis esirinnas, harilikult kohe Sloveenia ja Tshehhi järel. Samas pole selline peadpööritavalt kiire lõimumine käinud ilma traumadeta, ja ilmselt on kogu protsess nii kergelt ja suuresti konsensuslikult teoks saanud suuresti hoopis teiste asjaolude, esmajoones julgeoleku tõttu – iga lõiming on andnud juurde pisut kindlustunnet. Samas aga tunduvad tugevnevat ka isolatsionistlikud tendentsid, mitmesugused grupid, kes on kellegi vastu: olgu Euroopa liidu, euro, mustanahaliste, homode, kristlaste, venelaste, joodikute vm vastu. Euroskeptikuid on Euroopas igal pool, ja eks ka mitut masti ksenofoobe, kuid Eesti puhul on olukord mõnevõrra teine – minu meelest pole niivõrd tegemist võõrvihaga, vaid võõrahirmuga, nagu ma eespool ütlesin. Kiire avanemine tekitab ebakindlust: kas ei uhuta meid mitte kontrollimatute voogude poolt pillutatuna maamunalt minema? Sest nagu öeldud, Eesti on väike riik ja võimalused voogude kontrollimiseks piiratud.
Aga just nimelt – oleks saatuslik eksitus püüda selles olukorras “piire” sulgeda, keskenduda mingitele “väärtustele”, “identiteetidele” ja muudele vormidele. Niimoodi me määrame end hävingule. Sellised väärtused, identiteedid ja vormid on surnud väärtused, identiteedid ja vormid. Nad ei saa olla eesmärgiks, vaid vastupidi, nad peavad pudenema tagajärjena teatavatest iseärastest väärtuste, identiteetide ja vormide loomise võimest. See ei tähenda, et me ei peaks alles hoidma ja kalliks pidama oma kultuurivorme – ja nende eest võib-olla sõttagi minema (Pätsu allaandmine on veel üks iselaadne trauma või ambivalents Eesti teadvuses: meil on raske tunnistada, et esimesel iseseisvusajal me ise lõime riigikorra, mis selle riigi nii kergelt käest andis – see on ebamugav pretsedent; kas oleme nüüd teistsugused?). Vaid see tähendab lihtsalt, et need vormid pole nende eneste pärast, vaid millegi muu jaoks. See miski muu, eripärane olemisviis ja vormiloome, kehastub erinevates ühendustes, ja muuhulgas ka kõigis Eestimaa elanikes.
Mul on unistus, et ühel päeval kutsutakse eestlasteks kõiki Eestimaa elanikke, keelest, nahavärvist, religioonist ja sugulisest eelistusest sõltumatult. See ei tähenda, et ma tahaksin kõrvaldada või isegi esikohalt kukutada keelelise või juriidilise eestluse määratluse (või tingimata kõige sellega seonduvat regulatsiooni muuta). Vaid lihtsalt juurde tuua veel ühe ühenduse, mis on neist kahest neutraalsem ja annab neutraalse ühispinna.
Me peaksime uhkelt ja julgelt seisma oma piiril. Kui vaja, seal ka surra. Kuid mitte pöörata selga väljapoole ega ka piirilit minema marssida. Püsida piiril, püsida edasi, aina uuesti ja uutmoodi.
..
Sellega seoses tahan kummutada ühe rahvusliku dogma või pigem loosungi – või isegi mitte kummutada, vaid terveks ravida. “Õppigu kõigepealt eesti keel ära!” Ma räägin terveksravimisest sellepärast, et selles lauses kõlab läbi trauma – okupatsiooniaegade trauma, kui eesti keel ja meel olid alla surutud. Kui võõrkeelne (enne saksa, siis vene) ja sageli võõramaine kultuur ja olemisviis tõrjusid kõrvale eestikeelset ja kohalikku, vanemat olemisviisi. Kuid Eesti on nüüd juba 20 aastat jälle iseseisev olnud ja otsest ohtu eesti keelele ei paista lähitulevikus kuskilt. Vastupidi, eesti keelde tõlgitakse rohkem kui kunagi varem (sh. mitmesugune tehniline ja poliitiline tõlge), eesti keeles kirjutatakse ja räägitakse rohkem kui kunagi varem (tänu uutele tehnikatele ja meediatele). Nüüd oleks aeg mõtelda kaugemale ja pikemas perspektiivis. Selline loosung on jõuetu viha ja vimma väljendus: nagunii nad ju ei õpi. Ja frustratsioon, et sinna ei saa midagi teha ega parata (nagu see okupatsiooniaegadel enamasti oli). Nüüd aga me saame teha ja parata ning on kohane oma sõnu ja tegevusi targemalt läbi kaaluda.
Kujutleme läbi selle loosungi. Ütleme, et mõni teiskeelne tõepoolest võtab nõuks eesti keele ära õppida. Kas temal, kes ta on teinud sellise ainulaadse enese-avamise, mida keele õppimine endast kujutab, on midagi nüüd rääkida sellise lause lausujaga, kes oma ütlusega väljendab ja kehastab sulgumist, tõrjumist? Ja muidugi, selline olukord on ülepea üsna utoopiline, sest selline lause mitte ei kutsu inimest üles eesti keelt õppima, vaid selline lause just vastupidi tõrjub eemale, võtab himu eesti keelt õppida.
Ehk teisisõnu, kui me tõepoolest tahame, et keegi õpiks eesti keele ära, siis me peaksime esmajoones hoolitsema selle eest, et selles keeles oleks midagi huvitavat rääkida. Tõeliselt huvitav on see, mis meid kuidagi avab, uuendab, teisendab, ümber liigendab. Sedasorti okupatsiooniaegadest inertsina üle kandunud loosungite varal ei saa aga midagi huvitavat rääkida. See mõistab meid monotoonsusse, tardumusse. Minu meelest peaks Eesti riik ühest küljest tagama võimalused eesti keele õppimiseks teiskeelsetele (ja mitte ainult venekeelsetele!): et see oleks kättesaadav, ligipääsetav ja taskukohane. Ja teisest küljest, et eesti keeles tehtaks midagi huvitavat ja olulist. See huvitav ja oluline ei pea tingimata olema mingi raamat või tõlge, vaid see on esmajoones midagi palju lihtsamat ja “väiksemat”: kui inimesed kokku saavad ja püsivad piiril (sulgumata ja põgenemata), siis sünnib alati midagi uut ja huvitavat. Kui luuakse side teise inimesega, siis see on avav ja rikastav mitte ainult neile individuaalselt, vaid kogu ühiskonnale. See ei pea tingimata käima keele vahendusel, aga sageli käib, sest keele kaudu saab edasi anda olulisi nüansse, mida muul moel ei saa. Nõnda võiks laias laastus ütelda, et Eesti riigi esmane ülesanne pole niivõrd majanduskasv ja muu selline (mis on lihtsalt ühiselu eeldus ja tugi, mitte eesmärk), kuivõrd inimestevaheliste suhete edendamine ja mitmekesistamine.
Kui tulla tagasi tolle lause juurde: kui me tahame olla targad ja kavalad, siis me ei ütle selliseid lauseid, sest need on kontraproduktiivsed; need ei pane kedagi eesti keelt õppima, vaid hoopis peletavad sellest eemale. Vaid me teeme midagi huvitavat, uut, olulist; me sõlmime sidemeid teiste inimestega. Ja keele õppimine tuleneb sellest iseenesest.

(30.08.11)