Vabaduse väljak

Mu sõber Mart Kangur mõtles ükskord välja Vabaduse väljaku kontseptsiooni. Jutustan sellest oma sõnadega. Idee seisneb selles, et Eesti riik võiks mingil maalapil – ütleme, Tallinnas Vabaduse väljakul – välja kuulutada vabaduse väljaku, mis oleks koht, kus Eesti riigi seadused ei kehti ja kus ei kehtiks üldse mingisugused seadused. Üks teema on see, kas põhimõtteliselt oleks riigil võimalik enda sees kuulutada ühes kohas oma seadused kehtetuks. Mõned riigid – näiteks Hiina RV (aga ka Hiina Vabariik) – on teinud seda, et kuulutanud enda sees välja “erimajanduspiirkondi”, kus kehtivad teised majanduslikud regulatsioonid kui ülejäänud riigis ja täpsemini, kus kehtib vähem regulatsioone. St seadused pole päris ära kaotatud, vaid mingis aspektis lõdvendatud. Meie Vabaduse väljak aga oleks palju radikaalsem – seal ei kehtiks üldse mitte mingisugused seadused ja seetõttu ei teeni see ka mingit partikulaarset eesmärki, erinevalt näiteks erimajanduspiirkondadest, mille sihiks on majandustegevuse hoogustamine (või kui sellel väljakul oleks mingi siht, siis oleks pigem tegemist üleüldse elu hoogustumisega, aga selle juurde hiljem).
Teine küsimus on selles, kas selline väljak püsiks, st. kas ta püsiks sellise radikaalse vabaduse väljakuna ega saaks allutatud mingitele erihuvidele (majanduslikud, kildkondlikud, kuritegelikud vms). Mõtleme selle peale. Väljakule sisenemine ja sealt väljumine peaks olema vaba ja vabatahtlik. Nüüd võiks mõelda, kas väljaku seadusetust ei kasutataks kurjasti ära. Võtame kõigepealt mõne lihtsa juhtumi – kas ei või juhtuda, et mõni löömamees või jõuk anastaks väljaku endale. Esiteks aga ei maksa unustada, et kõikjal väljaku ümber kehtivad endiselt Eesti seadused, nii et kõik üleastumised väljapool väljakut saavad seadusega karistatud; väljak ise aga on nii tilluke, et seal pole mõeldav ilma välise abita elus püsida, nii et kui tahetakse tegeleda kuritegevusega, siis väljaku sees on ressursid ebapiisavad, aga väljakust väljapool kehtivad endised seadused. Teiseks jällegi võib mõelda, kas me laseksime mingil isikul või jõugul anastada “meie” vabaduse väljakut? Kas poleks mõeldav, et me läheme hulgakesi väljakule ja saame jagu neist löömameestest? Pealegi võib väljakule minek ja sealt tulek küll olla vaba, aga see ei pea tähendama, et sinna võiks viia või sealt tuua ükskõik mida: selle suhtes saab rakendada kõiki Eesti regulatsioone.
Või võtame keerukama juhtumi, kui mõni huvigrupp tahab hakata seal väljakul midagi tootma või sinna midagi ehitama või mingil muul moel väljakut majanduslikult ekspluateerima. Ka sel juhul kehtib see, et isikute liiklus väljakule ja väljakult on vaba, aga vabalt võib reguleerida kõige muu viimist väljakule või toomist väljakult. Ja isegi kui mingi huvigrupi lobitööna Eesti võimuorganites saavutataks näiteks luba mingite asjade (nt. ehitusmaterjalide) viimine väljakule, siis kas isegi sel juhul poleks mõeldav, et inimesed organiseeruksid ja läheksid hulgakaupa väljakule ning oma füüsilise kohalolekuga blokeeriksid sellised erahuvist johtuvad algatused?
Väljakul ei kehtiks ükski seadus, mis tähendab ka seda, et seal võib tappa või muul moel vägivalda tarvitada, ilma et selle eest kohtulikku karistust järgneks. Esiteks on jällegi küsimus, kas meie, eesti (või maailma) kodanikud lubaksid seda – või kas me mitte pigem ei läheks ja kõrvaldaks selle vägivalla (kasvõi puhtalt kohaloluga, vägivallatult – meenutagem Toompea ründamist ja seda, kuidas too kriitiline olukord ilma vägivalla ja verevalamiseta lahendati, vt. http://www.youtube.com/watch?v=e_2UmCjN8qI ). Teiseks võib ilmselt pigem eeldada, et inimesed ei käituks põhimõtteliselt teistmoodi kui muidu (kas ma siis ei varasta ja ei tapa lihtsalt sellepärast, et seadus keelab?). St. võib arvata, et inimesed käituksid üldjoontes nagu ikka. Kõik oleks nagu muidu, aga kõik oleks ka põhimõtteliselt teistmoodi – just nimelt sellepärast, et ma tean, et ma olen seal väljakul silmitsi nende inimestega, kes seal parajasti on, ja et mul pole mitte mingisuguseid garantiisid ega tagatisi. See oleks puhas ühiskond, puhtad inimsuhted nende vahel, kes väljakul on, puhtad kohtumised. Kõik oleks justkui nagu ikka, aga samas oleks kõik hoopis teistmoodi, teises astmes või väes. Niimoodi Vabaduse väljak intensiivistaks kogu elu (ja mitte lihtsalt üht elu valdkonda, nagu majandust)
Sellisena oleks Vabaduse väljak korraga kunstiline, filosoofiline ja sakraalne projekt. Selline väljak ise oleks suurejooneline kunstiteos (ehkki mitte ülearu suures mastaabis – mõnisada ruutmeetrit) ning mingis mõttes oleks kõik sellel väljakul toimuv kunstiteos, kuna iga tegu ja sündmus on teravdatud tähelepanu all ning neile pööratakse tähelepanu nende enditena, ja mitte (ainult või eeskätt) mingi eesmärgi või tagamõtte pärast (st. neile võiks omistada samasugust intransitiivsust, nagu kunstiteosele omistatakse). See oleks filosoofiline projekt, sest Vabaduse väljak sunniks meid eksplitseerima, sõnastama oma mõtteliigendusi: vabadus, inimene jne. Vabadus (ja kõik sellega seonduv, st. kõik) oleks seal juba kehastatud enne kui mõistetud, või õigemini, mõistmine võrsuks selle kehastamisest. Ning see oleks sakraalne projekt, sest kuna puuduvad tavalised sotsiaalsed puhvrid ja garantiid, siis põhimõtteliselt kehastab iga inimene minu jaoks seal väljakul transtsendentsi, absoluutset Teist. Teise inimesega kohtumine on seal põhimõtteliselt niimoodi võimendunud, et see oleks nagu kohtumine transtsendentsiga. Ja jällegi oleks see kõigepealt kehastatud, veel enne kui sõnastatud või sõnaselgelt mõistetud.
Seda projekti võib üksikasjalikumalt läbi mõelda, aga pole võimatu, et see Vabaduse väljak saaks Eesti inimestele kalliks, nii et kodanikud omaalgatuslikult hoolitseksid tema eest ja püüaksid seal isiklike algatustega ära hoida vabaduse väär- ja kuritarvitusi. Sellise ontoloogilise projektiga saaks Eesti ühtlasi hoobilt maailmakuulsaks ja oma Nokia oleks meil sündinud. Väljaku ümber areneks välja tohutu turismitööstus... Põhimõtteliselt müüdaks seal vabadust (st. seda, et “seal” on selline vaba koht). Samas oleks see väljak teatavas mõttes eimiski – kuna selle loomisega pole niivõrd tehtud midagi juurde, kuivõrd võetud midagi vähemaks (seadused), on tehtud ruumi, vaba kohta. Just sellisel väljakul saab vabalt konnata...
Mõned kannavad sellist Vabaduse väljakut juba praegu endaga kaasas. Ülalkirjeldatud projekt oleks “metafoori realiseerumine”.