lummus

1. detsembril 2011 avaldas Peeter Koppel teksti "Postimehe" arvamusleheküljel. Järgnev on suunatud selle vastu.

Täpselt sedasama, mida räägib Peeter Koppel, anti meile mõista nõukogude ajal: ära usalda oma naabrit! Põhjus oli erinev – Stalini ajal võis naaber olla spioon, kontrrevolutsioonide ja kulakute käsilane; Koppelil aga on ta mu konkurent. Aga tulemus on sama, lõhkuda inimestevahelisi suhteid, hävitada ühiskond. Ja mõlemal juhul on selle eesmärk sama – võimaldada vähemusel valitseda enamuse üle; nõuka-ajal diktatuurilised rahvarõhujad ja mõrvarid, Koppelite ajastul “1%”.
Koppel paneb kokku valed asjad, mitte euroopalik heaoluühiskond ehk “sotsialism” ei kuulu kokku nõukaaegse kommunismiga, vaid hoopis tema propageeritav ultraliberaalne kapitalism. Lisaks ühiskonna lõhkumisele iseloomustab nii kommunismi kui koppeli-kapitalismi täpselt samasugune ükskõiksus ja hoolimatus inimese vastu: ei loe mitte üksikisik kõigis oma mõõtmetes, vaid ta on redutseeritud väga kitsale omadustekimbule: Koppelil on inimene taandatud majanduslikuks üksuseks, mille mootoriks olevat “loomuomane” ahnus ja võitlus (tegelikult ta ajab põhjuse ja tagajärje segamini: mitte ahnus ja võitlus pole tekitanud kapitalismi, vaid kapitalism on esile tõstnud ahnuse ja võitluse).
Nõukogude korra käsitlemises on hämmastav se, kuidas pidevalt aetakse segamini retoorika ja praktika. Retoorikas räägiti muidugi rahva võimust jne., aga me teame, et praktika oli hoopis teistsugune. Ka Koppel toetab ilmselt demokraatiat ja rahva võimu, aga me teame väga hästi, et seda Eestis pole või pole viisavalt, vaid rahva “toetus” lihtsalt ostetakse endale reklaamikampaaniaga, mis ei erine põhimõtteliselt ühestki teisest reklaamikampaaniast.
Ma muide ei usu, et Koppel on oma küünilisuse lõpuni mõelnud ja teadvustanud selle konsekventsid. Ma arvan, et ta on pigem ideoloogia lummuses nagu nii paljud uskupöördunud. Selle indikaatoriks on tema arvamus, justkui kapitalism polevat ideoloogia. See pole tema jaoks ideoloogia sel lihtsal põhjusel, et ta usub seda ja et tema mõistus pole piisavalt terav, et seda läbi näha (siis võiks ta edasi areneda küünikuks). Sellisel positsioonil on tal muidugi väga lihtne olla, sest isegi kui ta vist ei kuulu 1% hulka, on ta vähemasti üks nendest, kellele on tagatud hea äraelamine (finantstöötaja) ja kelle kasuks praegune süsteem töötab (näiteks kui ta lapse saab, siis saab nautida 27000 kroonist isapalka).
Mind nörritab see, kuidas võimu ideoloogia tahab ennast visalt esitleda millegi “loomulikuna”, “paratamatuna”. Ja mind nörritab see, kuidas see leiab nii palju kaasakiitjaid. Millal lõpeb see lummus?