puuslikehämarus

PUUSLIKEHÄMARUS. DOGMAPUUSLIKE LÄBIKATSUMINE

A. Alt üles ja ülalt alla

Tihti räägitakse turust, majandusest, võimust, kultuurist ja muust üldistavalt, ühtse mõistena. Räägitakse võimu ja kultuuri keerulistest suhetest või majanduslikest huvidest võimustruktuuris jne. Teen ettepaneku vaadata neid asju lähemalt ja eristada kõigi nende nähtuste endi sees vähemasti kaht erinevat toimimismehhanismi.

1. Turg ja antiturg

Võtame näiteks turu. Ameerika filosoof ja kineast Manuel DeLanda on prantsuse ajaloolasele Fernand Braudelile tuginedes eristanud kaht väga erinevat turumehhanismi. Üks on turg kitsas või esialgses mõttes, mis tekib sellest, kui kindlal ajal tulevad mingist piirkonnast (keskaegsete turgude kujunemisel määras algselt raadiuse vahemaa, mille tagant jõuab turule minna ja samal päeval tagasi tulla ehk hobuvankriga paarkümmend kilomeetrit). Hind kujuneb sellisel turul üksikpakkujate ja -ostjate tegevuse tulemusena. Hind tekib emergentselt, st. seda kujundavad kõik ostu- ja müügitehingud, millest igaüks on teadlik ja tahtlik, aga kujunev hind ise pole kellegi tahtliku ja teadliku määramise tulemus. Keegi ei määra hinda, vaid see kujuneb ise; see tekib “alt üles”. Aga juba väga varakult tekib “antiturg”: see tähistab neid turul tegutsejaid, kellel on piisavalt võimekust hakata ise hinda määrama. Seda saavad teha näiteks suurkaupmehed, kes suudavad kaupa kokku osta ja ladustada, et siis hiljem, kui hind on nende tegevuse tulemusena kerkinud, vaheltkasuga maha müüa. See eeldab, et neil on piisavalt vahendeid, et kaupa koguda ja kogumise ajal ka ära elada. See ongi “anti-” või vastuturg” (pr. k. contremarché, ingl. k. antimarket). Siin hind enam ei kujune, vaid seda kujundatakse. Üks majanduslik voog on saanud nii tugevaks, et hakkab teisi dikteerima. Seesama kehtib ka tänapäeva suurkorporatsioonides. Microsofti “Akende”, Coca Cola Company kokakoola, MacDonaldsi suure mäki jms. hind ei ole kujunenud turul nõudmise ja pakkumise tulemusena, vaid see on antiturulikult kehtestatud, “ülalt alla”. Mida suuremad konglomeraadid, seda suurem on nende mõjuvõim kogu tootmisprotsessi erinevatele etappidele (nt. kuidas USA viis suuremat toiduainetööstuse kontserni – kes hõlmavad vist üle kolmveerandi koguturust – dikteerivad farmerite jt. elu; eriti perversseks on asi läinud GMO-dega ja geenijärjestuste patenteerimisega, vt Monsanto korporatsioon).
Nii et kui me tahame turumajandust, siis tuleb täpsemalt vaadata, kas meie eesmärgiks on soodustada tõepooles turgu selle sõna tugevas tähenduses (“alt üles”) või siis antiturgu (“ülalt alla”). St. kas me tahame, et ostetava kauba eest teeniks kasu tõepoolest kõik selle tootmisse kaasatud inimesed, või siis tahame, et kasu teeniksid korporatsioonide omanikud ehk tegelikult üksikud väga jõukad indiviidid. Kui me seame mõlematele samad tingimused, siis me tegelikult soodustame antiturgu, sest (1) antiturulik hiigeltootmine on alati efektiivsem ja (2) neil on vahendeid mõjutamaks enda kasuks poliitikuid (seadusandlikku ja täitevvõimu) ja kohtunikke (või palgata plejaadi tippjuriste) . Sellised raitkorporatsioonid ähvardavad niimoodi avalikkuse kontrolli alt välja libiseda, rakendada vastutustundetuid ja ebaeetilisi võtteid (näiteks toiduainetööstuses võtted kvantiteedi ja tõhususe kasvatamiseks, küsimata selle tagajärgedest tarbijate tervisele).

2. Võim ja antivõim

Samuti tuleb võimumehhanismides eristada vähemasti kaht põhimõtteliselt erinevat toimimismehhanismi. Võim tugevas mõttes ongi ühiskondlikud suhted inimeste vahel, võimuvoolud (ühendatuna omakorda teistesse vooludesse: loodus, esivanemad jne.). Võimusuhted on harva päris võrdväärsed: harilikult on ikka ühel osapoolel ühes või teises aspektis rohkem võimu, aga teisalt on harilikult ka nii, et üks on ühes aspektis teisest tugevam, aga teises aspektis jälle temast nõrgem. Laias laastus võib ütelda, et ühiskond on seda tugevam, mida tugevamad ja mitmekesisemad on isikutevahelised suhted: ühiskondlikud sidemed on tugevad just siis, kui üks pole selgelt ja igas suhtes teisest tugevam, vaid kui iga kahe inimese vaheline suhe on piisavalt mitmekesine, et seal leidub erinevaid tugevusekriteeriume. Selles mõttes on demokraatlik ühiskond tugevam kui totalitaarne ühiskond: esimeses on kodanike vahel väga mitmesuguseid horisontaalseid suhteid, teine aga põhinebki selliste horisontaalsete sidemete süstemaatilisel lõhkumisel – ükski diktatuur ei saa läbi ilma usaldamatust ja hirmu külvamata; ja teisipidi, kui kaob usaldamatus ja hirm ning taastuvad horisontaalsed suhted inimeste vahel, siis on diktatuur hukule määratud (vt. idabloki lagunemine või praegune araabiamaade revolutsioon).
Kuid ka võimusuhetes on kerge juhtuma, et kellelgi õnnestub kaaperdada piisavalt suur hulk võimu ning usurpeerida võimuvoolus, see enda arvele kirjutada (igasugused vana- ja uusaegsed vaaraod). See tähendab üldreeglina horisontaalsete suhete vaesestumist ning nende ümbersuunamist vertikaalseteks võimusuheteks, nii et inimesed muutuvad masinavärgi osakesteks. See on antivõim, mis parasiteerib ühiskonna võimuvoolustel. Sellega käib reeglina kaasas suur hulk müstifikatsiooni, millega seda kaaperdamist õigustatakse (ühed inimesed on justkui loomuldasa paremad kui teised: keele, rassi, jõukuse poolest ). Valitseja on püha ja tema vastu mässamine on patt. Inimesed peavad talle kanaleid kaevama ja laskma ennast tema eest sõjas maha tappa. Oma viljast pool peavad temale andma. Nõustuma vastutasuks peksuga või mahanottimisega. Või hapra armuleivasöömisega.
Sellele vastutöötamiseks on välja mõeldud mitmesuguseid mehhanisme. Näiteks traditsiooniliste ühiskondade võtted, hoidmaks majanduslikku ja poliitilist võimu lahus (vt. P. Clastres, “Ühiskond riigi vastu”). Või omakorda poliitilise võimu sees “võimude lahususe” printsiip – kõigile teada-tuntud põhimõte, et täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim peavad olema lahutatud, sõltumatud ja üksteist tasakaalustama. Aga mis siis, kui majanduslik jõud meedia abiga usurpeerib poliitilise jõu? Paraku on reklaamieelarve ja valimistulemused sageli liigagi heas korrelatsioonis (õnneks siiski mitte alati). Sellise arengu hoiatav näide on Berlusconi fenomen: ta on majandusliku võimu baasil ja meedia vahendusel allutanud endale täidesaatva ja seadusandliku võimu ja väga suurel määral ka kohtuvõimu. Paraku on Eestilgi eelmisest iseseisvusajast olemas autoritaarse valitsemise kogemus olemas, nõnda nagu Itaalialgi. Ja ma ei saaks öelda, et Eesti kahel suurimal parteil poleks sellesuunalisi püüdlusi (nt. allikakaitse seadus ja üldse seadustega manipuleerimine riiklikul tasandil ning Tallinna Kuningriik omavalitsuse tasandil).

B. Dogmad

Eesti taasiseseisvumise protsessis kujunes välja teatud hulk mõisteid ja nähtusi, mis on omandanud dogmaatilise staatuse. Nende külge on liitunud afektid (armastus või viha) ning seeläbi on nad väljunud ratsionaalse avaliku debati pinnalt. Ma tahan nad sinna tagasi tuua.

1. Ühtlane tulumaks ja õhuke riik

Esimesed kaks dogmat (väärikate, viisakate, normaalsete inimeste jaoks) on: “ühtlane tulumaks on hea, astmeline tulumaks on halb” ning “õhuke riik on hea ja paks riik on halb”. Need ei pea tingimata koos käima, aga meil on nad omavahel seotud (võib-olla Põhjamaade mõjul – ehkki seal on neil pigem vastupidine afektiivne laeng), nii et ma käsitlen neid koos.
Kahe aastakümne jooksul on meil kinnistunud dogma, mille järgi astmeline tulumaks ebaõiglaselt “karistavat” rikkaid ning paks riik ebaõiglaselt “premeerivat” vaeseid. Selle dogma järgi peaks astmeline tulumaks ja paks riik vähendama inimeste ettevõtlikkust, kuna neil poleks motivatsiooni rikkaks saada (siis peab rohkem makse maksma) ega vaesusest põgeneda (milleks tööd teha, kui töötunagi saab ohtralt abiraha). Nagu Põhjamaade kogemus näitab, on selline dogma põhjendamata. Põhjamaad on maailma ühed kõige rikkamad riigid (ja Taani-Rootsi-Soome puhul ei tugine see jõukus ka “lihtsalt kättetulnud” maavaradel nagu paljude araabiamaade ja osalt Norra puhul) ning ka ühed kõige innovaatilisemad. Sellel küsimusel on palju aspekte; toon välja ainult mõned.
Esiteks käsitletakse rikkust nendes dogmades justkui mingi asjana iseeneses. Aga kust saab rikas oma rikkuse? Ühiskonnalt, teistelt inimestelt. Kui ütelda, et inimese rikkus on absoluutselt puutumatu, millesse teised ei tohi sekkuda, siis see tähendab sisuliselt, et rikkal on õigus võtta, aga pole mingit kohustust tagasi anda. Ma ei taha ütelda seda, et jõukusevahesid ei tohi olla – erinevused jõukuses on ja jäävad, aga küsimus on selle määras. Teisisõnu: millist ühiskonda ja varajaotust me soovime? Kas nagu Ladina-Ameerikas (mille poole me tüürime) või nagu Põhjamaades (millega me ainult retoorikas tiiba ripsutame, aga tegelikkuses erineme neist nagu öö ja päev, ja erineme üha rohkem )? Ma ei taha ütelda, et kirurg, geenitehnoloog või kirjandusteaduse professor ei peaks saama keskmisest oluliselt kõrgemat palka. Aga ega ametitööga pole keegi ülearu rikkaks saanud (või kui on, siis on seal lisaknihvid, nt autoriõigused ja repressiivorganid nende rakendamiseks; või pankur või firmajuht – aga just nendel tekib kiusatus rakendada antiturgu ja antirikkust.
Olgu peale, et firmajuht saab rohkem palka kui tavatööline – aga küsimus on selles, kui palju rohkem? Kui Sandor Liive saab riigiettevõtte Eesti Energia juhina kuus 200 000 krooni palka, mis on mitukümmend korda rohkem kui tavatöölisel, siis kas see on õigustatud? Riikliku televisiooni eetris antud küsimust arutades õigustati sellist praktikat (Anvar Samost) ettekäändel, et muidu ei juhitavat firmat hästi. Mulle tundub, et see väide on põhjendamatu ja ilmutab pigem korporatiivset vaimu. Või kuidas põhjendada seda, et juhtide palka tõstetakse, samal ajal kui tööliste palka hoitakse samal tasemel, alandatakse, või nad lausa koondatakse. Üks kurisoossemaid näiteid välismaalt on preemia määramine “ohutuse kasvu” eest Transocean’i tegevjuhtidele, samas kui sellele firmale kuuluv naftapuurtorn põhjustas ajaloo ühe suurima ökokatastroofi (vt. http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-12949637 ). Need on näited sellest, kuidas antivõim kontrollimatult tegutseb ning võimu ja hüvesid endale kaaperdab.
Rikkuse temaatika taustal on rassistliku kõrvalmaiguga teema, justkui rikkad oleksid “teistsugused” ja vääriksid erinevat kohtlemist. Sellisel ettekujutusel on Eestis omad ajaloolised põhjused, kusjuures selles on perverssel moel kokku segunenud kaks erinevat asja. Ühest küljest harjutati meid nõukogude ajal võimetult jälgima, kuidas võimnikud tegid, mida tahtsid, aga teisest küljest ei saa me ka praeguseid võimnikke kritiseerida, kuna sellega me justkui “igatseksime taga” nõukogude aega. See toob meid järgmise dogma juurde, mis on meil 20 aastat kehtinud:

2. Parempoolne võim:

“Parempoolsus on hea, vasakpoolsus on halb”; “parempoolsus on kõige suurem antitees nõukogude korrale”

Sellel dogmal võis taasiseseisvunud Eestis olla alguses oma positiivne käivitav ja mobiliseeriv roll, aga nüüdseks on see muutunud täiesti reaktsiooniliseks. Dogma, et parempoolne poliitika olevat kõige suurem antitees nõukogude süsteemile püsib ainult tänu sellele, et nii majandust kui ka võimu käsitletakse seesmiselt ühtsete mõistetena. Aga kui me eristame turgu ja antiturgu, võimu ja antivõimu, siis näeme, et parempoolne süsteem on vägagi lähedal nõukogude mallile, kuna viimane põhineb antiturul ja antivõimul ning esimenegi on sellele väga aldis. See, et antituru esindajatel ja turuliikmetel lastakse tegutseda samadel alustel, või see, kuidas antivõim võimuvoolusid eksproprieerib (valitsejate eemaldumine rahvast, kõrkus, meelevaldsus, ühiskondlike lõhede süvendamine) – see kõik on parempoolses rezhiimis ja nõukogude korras vägagi sarnane. Tänapäeval on see mõnes mõttes isegi küünilisem kui nõukogude ajal, sest toona räägiti vähemasti sõnades võrdsusest ja vendlusest (ehkki tegudes tehti muidugi hoopis midagi muud); nüüd aga pole isegi sõnadega vaja vaeva näha. Nii parempoolne kui nõukogude süsteem teenivad tegelikult väheste huve.
Kui tuleb leida võimalikult suurt antipoodi nõukogude süsteemile, siis pole see niivõrd Eesti ega anglo-ameerika neoliberalism, vaid pigem Põhjamaade sotsiaaldemokraatia, mis palju enam soodustab ühiskondlike sidemete mitmekesisust ja tugevust. See toob meid järgmise dogma juurde.


3. Individualism

“Eestlane on individualist”; “individualism on kõige suurem antitees nõukogude kollektivismile”; “parempoolsus toetab indiviide, vasakpoolsus on kollektivistlik”

Siin on terve probleemide pundar ja hulk “halvasti analüüsitud segusid”. Esiteks pole individualism ja kollektivism mitte vastandid, vaid nad on oma tegelikus toimimises väga sarnased. Mõlemad põhinevad homogeniseerimisel ning vahe on ainult kvantitatiivne, homogeniseerimise määras. “Individualism”, mis dogmas positiivse afektiga seotakse, saab tegelikult oma juhtnöörid kollektiivilt. Kui kuulata “individualismi” toetavate inimeste juttu, siis on need äravahetamiseni sarnased, ja kui jälgida nende käitumist, siis on ka see äravahetamiseni sarnane. Ma olen individualist ja sõidan Kanaaridele. Mina olen ka individualist ja sõidan samuti Kanaaridele. Või siis Madeirale. St väärtused, mida “indiviidid” hindavad – ja ka indiviid ise kui “väärtus” – on üle võetud kollektiivilt. Sellega võidakse tõepoolest luua kollektiivi sees heterogeensust, erirühmi – näiteks need, kes sõidavad Kanaaridele ja need, kes sõidavad Madeirale –, aga esiteks on see saavutatud selle hinnaga, et omakorda homogeniseeritakse selle alamrühma sees (me kõik sõidame Kanaaridele), ja teiseks on nende alamrühmade erinevus vähetähtis ja kohati pelgalt kvantitatiivne (antud juhul väike geograafiliste koordinaatide erinevus Kanaaride ja Madeira vahel, pisike vahe piletihinnas jms.).
Selles mõttes pole eestlaste dogmaatiline “individualism” mitte antitees nõukogude kollektivismile, vaid enamasti on vahe pelgalt kvantitatiivne: on loodud hulk kollektiive nõukogude üheainsa asemel. Sellest aspektist on vahe parempoolsuse ja nõukogude süsteemi (nii nagu ta tegelikult toimis) vahel ebaoluline ja pelgalt kvantitatiivne. See tähendab, et parempoolsus ei toeta tegelikult indiviide (sest need on tegelikult kollektivistlikud indiviidid) ning pole ka sugugi selge, et vasakpoolsus peaks olema kollektivistlik (kõik sõltub sellest, kuidas mõistetakse indiviidi ja kollektiivi).


4. Seadused

“Seaduslikkus on põhiline”

See dogma on natuke teistsugune kui eelnevad. See lause on õige ja õigustatud ning tema ainus häda on hoopis selles, et üksinda on ta ühekülgne; ühekülgsena aga kaotab ta oma mõtte.
Pärast taasiseseisvumist on meil õigusega rõhutatud inimõiguste ja seaduslikkuse tähtsust – ja see ongi ühiskonna üks fundamentaalne aspekt. Kuid peale selle on veel teine, millest on selgelt liiga vähe räägitud – nimelt ühiskondlik hool ja vastastikune abi. Ühiskonna fundamentaalsed aspektid (nö inimõigused ja inimlik hool) käivad üsna palju koos ehk et süsteem, mis austab inimõigusi, ka sageli hoolib inimestest, ning omakorda süsteem, mis inimestest hoolib, sageli ka austab inimõigusi. Ometi tulenevad need hoopis erinevatest mehhanismidest ja üks ei tule automaatselt teisest. Võib ette kujutada ühiskonda, kus järgitakse inimõigusi, aga kus on täiesti ebainimlik elada (ja kus näiteks suure osa võimust on usurpeerinud antivõim ja suure osa turust antiturg). Ja teisipidi, on hoolivaid ühiskondi, kus on inimõigustega väga kehvad lood. Näiteks Hiinas ja araabiamaades on (olgu retoorilise või ka reaalse) ühiskondliku hoolimisega paremad lood kui inimõigustega. Eesti puhul tundub mulle, et on rõhutatud ainult õiguste ja seaduste-aspekti ja alatähtsustatud hoolivuse-aspekti (jällegi maksab meile võib-olla kätte nõukogudeaegne võlts hoolivuse-retoorika: timurlased jne.). Ometi on seaduste-aspektil mõte ainult siis, kui on hoolivuse-aspekt. Ja hoolivuse-aspekt saab laieneda ja üldistuda ainult seaduste-aspekti kaudu.
Need kaks ühiskonna aspekti võrsuvad täiesti erinevatest subjektikäsitlustest. Seaduste ja õiguste aspekti aluseks on see, mida Kasulis nimetab “integraalseks” subjektiks; hoolivuse-aspekti aluseks on “intiimne” subjekt. Integraalne subjekt on subjekt nii nagu me seda läänes avalikus suhtlemises harilikult mõistame (vähemasti sõnades): see on subjekt, millel on oma iseloom ja omadused ning mis on suhteliselt autonoomne välise suhtes: ta võib astuda erinevatesse suhetesse, kaotamata oma individuaalsust. See tähendab, et subjekt eelneb loogiliselt oma suhetele ja on neist suhteliselt sõltumatu. Lähen vanematega või abikaasa või lastega tülli, kolin teise kohta, olen võib-olla vihane või masenduses või kurb, aga ma jään ikka endaks. Elu läheb edasi, sõlmin uusi sidemeid, aga “mina” jääb. A fortiori kehtib see muude suhete kohta (tööalased, hobid jne.). Intiimse subjekti puhul aga vahekorrad eelnevad subjektile; subjekt moodustubki nendest vahekordadest, milles ta on. Kui mõni selline suhe või vahekord (olgu inimesega või ka looma, taime, asjaga) ära võtta, siis ma ise muutun seeläbi. Ja väljaspool neid suhteid polegi mind olemas. Mul ei ole mingit tuuma ega olemust, vaid ma olengi erinevate vahekordade ja suhete sõlmpunkt, milles “eneses” ei ole midagi, mis on selles mõttes “tühi koht”, ja mis seisnebki ainult nende suhete reguleerimise või koostoimimise viisis. “Mina” pole mitte olemus ja teadvus, vaid reguleerimisviis. See tuleb selgemini välja just intiimsfääris. Ütleme, et mõne facebook’i-sõbra kaotamine ei riiva meid kuigivõrd, aga lahkuminek oma vanematest, abikaasast või lastest puudutab meid harilikult küll palju sügavamalt, muutmani meid endid. Vahel me isegi tunnistame, et “ma pole enam see, kes varem” (st. enne seda muutust).
Ühiskonna toimimises on olulised mõlemad aspektid. Hoole-aspekt tagab ihaliikumise, ühiskonna reaalse sidususe ja toimivuse. Seaduse-aspekt aga aitab üle saada lokaalsetest tõrgetest, klompidest, klammerdumistest, partikularismidest – viidates üldisemale tasandile, Seadusele. Seadus ja õigus aitavad inimesi emantsipeerida. See aspekt on pilkuköitev – eriti meile, kes me nõukogude ajal nii pikka aega sellest ilma olime. Sellise lummuse tõttu võime aga ära unustada teise aspekti, mis sageli on vähem eksplitseeritud ja vähem näha. Aga ometi on selge, et kui poleks ühiskondlikku sidusust ja ihaliikumist (võimuvoole, rahavooge jne), siis poleks siin midagi emantsipeerida.
Just Eestis me kipume sageli unustama hoole-aspekti ja intiimse subjekti. Justkui mulle saaks mitte korda minna see, mis kõigi teiste ühiskonna liikmetega toimub. Justkui igaüks peaks olema enda eest, ja kui keegi on vaene või vilets, siis see on tema enese süü ; ühiskond on selliste põhimõtteliselt eraldiseisvate subjektide võitlus; ja kes on võimule pääsenud, need armu poolest jagavad midagi ka noile viletsatele, teadmata õieti, miks neile sedagi andma peaks. See tekitab kiusatuse lahendada ühiskondlikke probleeme fashistlike vahenditega: lugesin kunagi lehest üht teiste lugejate jaoks väga populaarset lugeja kommentaari, mille idee oli, et joodikud ja asotsiaalid tuleks panna kuhugi eraldatud kohta, kus neile tagataks enam-vähem inimlik elu, aga kust neid välja ei lastaks “korralikke” inimesi segama. Ehk: koonduslaager. Nagu me saaksime probleeme lahendada neid alla surudes (paneme mingi osa inimesi kuhugi silma alt ära). On illusioon arvata, et mõne ühiskonnaliikme elu ja mured saaksid mind mitte puudutada. Sellega me salgame maha osa meist enestest, sest ka noodsamad alkohoolikud pole midagi minu välist, vaid ma osaliselt olengi ka nemad, ja nemad mina. Põhimõtteliselt me ei saa ennast ühiskonnast ega ühestki tema liikmest ära lõigata.
Hoolivust on vaja edendada ja see on kõigi huvides. Kujutage ette, et te kuulute selle õnneliku 5 protsendi elanikkonna hulka, kellele kuulub 95 protsenti jõukusest. Aga mis siis, kui te selle tõttu peate elama müüride taga automaaturite valve all. Pidevas hirmus, et pööbel tuleb teid ründama. Selline elu pole elu. Võib küll teadlikult keskenduda saadavatele hüvedele, mullivannidele jne., aga alateadvuses jääb kummitama hirm, stress, rahutus, mure. Kokkuvõttes on ka sulle endale palju kasulikum, kui sa ei kaaperdaks ühiskonna vara ainult endale, vaid annad sellest osa ühiskonnale tagasi. Kui ühiskondlik kihistumine on väiksem, on ühiskond turvalisem.
Hoolivus ja sellest tulenev sidusus on oluline ka välispoliitilisest perspektiivist. Kihistunud ja killustunud ühiskond on nõrk ja seda on kerge vägivaldselt alla neelata. Kui Eesti polnuks 1939. aastal autoritaarne, siis polnuks Nõukogude Liidul meid nii lihtne okupeerida. Selles sihis võib isegi ütelda, et ühtlane tulumaks ning (anti)rikkurite õigustamine on otsene rünnak Eesti julgeolekule, kuna sellega õõnestatakse ühiskondlikku sidusust ja muudetakse ta kergemaks saagiks potentsiaalsetele vaenlastele.


5. Erinevused

“Erinevused on ühiskonnale ohtlikud”

Sageli ei ütelda seda dogmat sellisel kujul välja, aga kui kuulata-lugeda kodanike arvamusi homode, kristlaste, venelaste ja asotsiaalide kohta (minu hinnangul neli kõige tundlikumat teemat), siis võib teha sellise üldistuse. Sellega me oleme jõudnud ühe keskse probleemini. Igasuguse võõrviha ja erineva mittesallimise kõige põhilisemaks mootoriks on see, et identiteedi moodustumisel on tähtis roll eitusel ja vastandumisel (ja näiteks hr Aaviksoo võtabki seda viimse tõena). Sel viisil saab piire muuta selgemaks ja aredamaks – nii on mugavam ennast ära tunda (kui peaks meelest ära minema, kes ma olen – ma olen ju hetero, ateist, eestlane ja sotsiaal, ja vihkan teistsuguseid). Ühest küljest eristatakse ennast teistest (“nendest”) ja ühtlasi samastatakse ennast “omadega” (“meie”). See toob meid tagasi individualismi-dogma juurde (ja individualismi ja kollektivismi libavastanduse juurde): teistele vastandumine ongi kollektiivi loomise mehhanism (“meie” kollektiiv vastandub “nende” kollektiivile). Niimoodi luuakse võltsindividuaalsus: “ma” ei ole “nemad” (homo, kristlane, venelane, asotsiaal), vaid “ma” olen “meie” (hetero, ateist, eestlane, sotsiaal). Neid kategooriaid võib lõputult rohkendada, aga iial ei jõuta niimoodi enda pärisindividuaalsuseni, st. selleni, kes ainult mina olen – sellise välise vastandumise-samastumisega ei jõua ma iial oma eripärase võimekuseni, oma võimeni kõigis tema nüanssides. Alati on need kategooriad laiemad kui mina.
Nüüd juhtubki selline asi, et kui ma olen ennast samastanud mingi sellise kategooriakimbuga ehk “identiteediga” (see tähendab, olen selle afektiivse laenguga laadinud), siis tunduvad vastandkategooriad “mind” ohustavat. Siis on nii, et homod, kristlased, venelased, asotsiaalid ja teised “teised” ei ilmne enam samuti minu jaoks oma konkreetses individuaalsuses ja iga vastava inimese ainulises võimestikus, vaid kui oht iseeneses, hirmu allikas. Pilk hägustub, nüansid kaovad, jäävad vaid üldised sildid (“homo”, “kristlane”, “venelane”, “asotsiaal”, ...). Siis ongi erinevused ohtlikud ja hirmutavad.
Probleem aga pole mitte erinevustes, vaid selles, kuidas neid mõistetakse. Kõige üldisemalt võiks ütelda, et antud dogma võrsub sellest, et erinevusi mõistetakse ruumiliselt, arvuliselt, kõrvutuvalt. Üks identiteet teise kõrval, “üks” ja “teine” – nii et mul on vaja ennast kaitsta teise vastu ja võib-olla teda rünnata. Ühtlasi tähendab see, et erinevust mõistetakse väliselt: “nemad seal” (seal = kujuteldavas ruumis).
Kogu küsimus aga teiseneb põhjalikult, kui erinevust mõtelda ajaliselt ja läbistuvalt. Identiteet kui mitte see, mis koosneb mingitest kategooriatest ja on selles mõttes valmis, vaid mis ongi puhas valmimine ise, minu eripärane valmimise, kestmise viis, mille erinevad aspektid ja nüansid läbistavad üksteist (ja mitte ei asu üksteise kõrval, selgepiiriliselt nagu nood ruumilised kategooriad “homo” jne). Siis pole erinevus enam väline, vaid sisemine – mind iseloomustab teatav spetsiifiline võimise, suutmise kompleks oma paljudes nüanssides, mis kõik on teatavad maailmaga lävimise viisid, ja mu “ise” on nende diferentsiaal.
See toob meid tagasi integraalse ja intiimse subjekti küsimuse juurde: ükskõik kui meeleheitlikult ma ei püüaks suruda “teist” (homo, kristlane, venelane, asotsiaal) endast välja, jääb ta ikkagi minuga seotuks – ja on isegi nii, et mida jõulisemalt ma püüan teda välja tõrjuda, seda kangekaelsemalt ta minuga seotud on. Sest ma olen kõik oma suhted ning otsesemalt või kaudsemalt olen ma niimoodi kogu ühiskond (ja edasi: kogu maailm), ses mõttes, et ükski ühiskondlik suhe pole minu suhtes päriselt väline (nihil humanum a me alienum puto...). Kõik “teised” on tegelikult minu sees (ja muide, kui keegi mingi “teise” vastu ristisõda peab, siis tekib psühhoanalüütiliselt küsimus: millised alateadlikud motiivid siin mängus on? väga sageli on aktiivne homovastane lihtsalt represseeritud homokalduvustega inimene, kes seda ei teadvusta või ei tunnista – sest kui “see” talle üldse korda ei läheks – tema libiidole – siis mis huvi oleks tal üldse selle vastu sõdida? vahel võivad muidugi olla üks teiseks transformeeritud, nt. represseeritud homokalduvus kristlaste või asotsiaalide vastaseks vihaks jne., siin on kõikvõimalikke kombinatsioone).
Sellepärast ma eelnevalt rõhutasingi intiimset subjekti, kuna seda on vähem käsitletud. Pigem oleme harjunud inimest mõistma välispidiselt ja integraalselt – ja erinevus saab siin tihti halvas mõttes probleemiks. See on aga nõrk, mandunud erinevus (mis liigub üldisuses) – tardunud, valmis saanud. Ühiskonna ideaaliks aga peaks olema see, et aidata maksimaalselt avaneda iga inimese võimetel. Küsimus pole selles, et peaks saama Einsteiniks või Goetheks – ja pigem tuleb selline “eeskujude” imetlemine kahjuks. Inimesed pole võrdsed, aga kõik on võrdväärsed. Mitte kellelgi pole mingit etteantud vormi, kuhu ta peaks jõudma – ei pea saavutama midagi silmatorkavat (vastupidi, selline mõte on pigem eksitav ja segav). Piisab, kui olla kontaktis omaenese võimega. Isegi kui see võime on väike – siis juhul kui sa sellega kontaktis oled, küündid absoluuti. Ja teisipidi, su võimed võivad küll olla suured, aga kui sa nendega kontaktis pole, siis oled sa viletsam kui ussike (andekuse ohtlikkus: suuri võimeid on raske hallata ja väga sageli tulevad nad hoopis kahjuks). See minu omaenese võime – minu pärisindividuaalsus – on see, kuidas ma erinen kõikidest teistest, sealhulgas ka see, kuidas ma erinen iseendast. St. minu ainuomane saamise, muundumise viis kõigis oma nüanssides.
Selline võimestik ja erinemisviis ei pea kätkema mingisugust vastandust, nii nagu kollektiiv seda teeb (eeldades “meie” ja “nende” vastandust). Ehk teisisõnu, jõudes maksimaalse individuaalsuseni, selleni, mis on ainult mulle omane, minu eriomane eristumise, suutmise ja kestmise viis, jõuan ma ühtlasi tõelise ühisuseni ehk kollektiivini, mis ei vastandu enam millelegi. Ma mõtlen, et iga partikulaarse ühiskonna eesmärgiks võiks olla see, et võimaldada enda rüpes selliseid individualiseerumisi ja ainulistumisi, mis teiselt poolt on liikumine ühisuse poole. Ühiskond on terve ja tugev ainult siis, kui ta kätkeb endas omaenese ületamist (suletud, vastanduva kogukonnana). “Eestil” kui sellisel pole mingit väärtust iseeneses (identiteedina, “meiena”), küll aga võiks Eestil olla väärtus keskkonnana, mis võimaldab tõelist individuaalsust ja tõelist kollektiivsust – sellist, mis käib erinevuse kui eristumise kaudu, on läbistuv, ning mis ei vaja väliseid vastandusi ja kõrvutumisi.


6. “Pehmed väärtused on nõrgad”, “europeded”

See aga toob meid järgmise dogma juurde, mis on endeemne demokraatias üldiselt ehk küsimus: kas sallivus peaks olema selline, et ma peaksin sallima ka sallimatust? Või: kas erisuste jaatamine peab olema selline, et ma jaatan ja sellist erisust, mis erisust kahandab ja homogeensust kasvatab?
Need on tegelikult kõigest näivad probleemid. Sest kui me oleme liikunud pärisindividuaalsuse/tõelise kollektiivsuse poole, siis me saame aru, et me ei pea kõike sallima ega kõike jaatama. Küsimus on selles, kust lähtub võimalik sallimatus ja eitus. Kas “identiteedilt” ja kõrvutuvalt? Või eristumiselt ja läbistumiselt? Esimesel juhul on tegemist lihtsalt tavalise võõrvihaga. Teisel juhul aga peetakse silmas kogusüsteemi (maailma) tervikut: ja ma saan aru, et kui ma lasen mõnel sallimatul rühmitusel või kogukonnal kõik teised hävitada või allutada, siis terviku keerukus kahaneb. Terviku keerukuse hoidmiseks on vaja hoida modulaarseid erinevuspesasid. Nii et näiteks eesti keele ja kultuuri hoidmine ja kaitsmine ülemäärase sisserände või välisrünnaku vastu pole sugugi vastuolus “teise” ja teisesuse tunnustamisega ja enda sees olevaks tunnistamisega. Erinevuste eest tuleb hoolt kanda – siit ka bioloogilise liigirikkuse hoidmise tarvidus.
See on esimene moment dogma vastu “pehmed väärtused on nõrgad” (sest erinevuste-austamist jne. peetakse pehmeks väärtuseks). See näitas, et pehmus ei tähenda kõigesöömist. Aga veelgi enam, pehmus ei tähenda nõrkust, vaid just pehme ja paindlik on kõige tugevam. Maailma mõtteloos on seda ilmselt “Laozi’s” kõige jõulisemalt näidatud. Tugevus on habras ja kõik identiteedid (eestluse oma) on määratud varem või hiljem hukule (iga fikseeritud ja valmis asi hävib kord). See ainult paistab tugevana, aga pikas perspektiivis on sellised jõudemonstratsioonid alati kaotajad ja nõrgad (kui kaua sa ikka pingutada jaksad?). Seevastu nõrkus võib jaksata põhimõtteliselt lõputult, kuna ta ei kuluta jõudu. Tuleb vahet teha nõrgal nõrkusel ja tugeval nõrkusel. Nõrk nõrkus on löts, plödi: ta liigub eest ära, pole enesega kontaktis, variseb kokku. Tugev nõrkus aga ei vaju kokku. Ta küll ei punni vastu, aga ei kao ka eest ära, vaid hoiab kontakti teisega, teise jõuga. Niimoodi ta tegelikult kasutab teise jõudu (nagu aikidos) ja võib peaaegu olematu jõukuluga seda suunata nii, et saavutab märkimisväärseid efekte.
Mulle tundub, et Eesti poliitilises tegutsemises on ehk liiga palju usaldatud jõukulukat, “tugevat”, silmatorkavat tegutsemist (à la pronksöö) ja kemplemist – mis kõik jääb lühiajaliseks, ning vähem osatud rakendada nõrkuse jõudu, mis toimib märkamatult, aga seda tõhusamalt.
Sest eks ole see järgmine netikommentaatorite kriitikaobjekt: nõrgad europeded, nõrk kõigesallivus, hukutav feminiinsus. Selle all peetakse silmas nõrka nõrkust. Aga sellele nad seavad vastu robustse “tugevuse”: fashistlikud meetmed, rangus, üks riik – üks juht laadis hoiakud, korraigatsus jne. Nende teostumine oleks ühiskondlik katastroof. Lihtsalt sellepärast, et ei osata näha nõrkuse tugevust, tugevat nõrkust. Mis ei ründa rohmakalt, aga ei kuku ka plödilt kokku. Hoiak, mis omakorda ei pea tõmblema iga ärriti peale, vaid oskab eristada olulist ja ebaolulist ning püsida kontaktis jõududega, kivistumata ja plödistumata.