puuslikehämarus2

HOOLE POOLT
ehk
DOGMADE VASTU
(jätk)

DOGMA:
Liberaalne majandus soodustab eraalgatust ja individuaalsust; riiklikud kontrollid majanduses ja “paks riik” pärsivad eraalgatust ja soodustavad kollektivismi.

Kui me aga uurime, kuidas liberaalne majandusdoktriin on kujunenud ja mida ta eeldab, siis me näeme, et see on kujunenud olukorras, kus on hulk inimesi, kellel pole muud omandust peale oma keha ehk tööjõu, nagu ütleb Marx. Ehk teisisõnu, see eeldab hulka inimesi, kellelt on ära võetud suurem osa individuaalsuse teostamise vahenditest ja võimalustest ning kes on sunnitud oma tööjõudu müüma, st. tegema kellegi heaks enamasti rutiinset tööd, mis hoiab tema individuaalsust ja eraalgatust nullrezhiimil. Ehk teisisõnu, ühtede eraalgatus ja individuaalsuse kasv eeldab suure hulga inimeste eraalgatuse tühistamist ja individuaalsuse kahanemist. Selline suhe inimestesse-töölistesse laieneb ka loodusele üldisemalt: seda hakatakse käsitama kui ressurssi, mille pealt saab (tööliste töö abil) kasu ja kasumit teenida. See, et ühes kohas saavutatakse kasu, eeldab kahju teises kohas (kust tooret ammutatakse). See kehtib esiteks eluta looduse kohta (kivisüsi, nafta, metallid) kui ka eluslooduse kohta (puit, puuvill, lambavill jm). Kusjuures need toormed on piiratud koguses. Nõnda nagu ekspluateeritakse teisi inimesi, ekspluateeritakse ka keskkonda ja loodust. Ja ei maksa unustada, et selline süsteem on võimalik ainult teatava juriidilise süsteemi ja repressiivaparaadi olemasolul: nt. mis tagab eraomandi (ka siis, kui olen saanud selle teiste arvel) ja karistab sellesse puutumist. Liberaalne majandus saab püsida ainult kohtute ja politsei toel.
Tänapäeval on see muidugi muutunud keerukamaks ja üksjagu läbipaistmatumaks. Ühiskondlik tööjaotus on muutunud mitmekesisemaks, suurte vabrikute ja sealse monotoonse töö roll on kahanenud, ehkki pole kuhugi kadunud (pigem on nad Euroopas silma alt ära viidud, Aasiasse). On avastatud energiaressursse, mis on praktiliselt piiramatud (tuumaenergia) ja taastuvad (tuule, päikese, loodete, maakoore soojusenergia jm.). Aga valdavas enamuses jääb põhimuster samaks: ühe eraalgatus ja individuaalsuse kasv eeldab mitme inimese (palgatöölise) algatuse kahanemist (kui nad end tööle annavad) ja individuaalsuse nõrgenemist (nad saavad vähemal määral oma ruumi- ja ajakasutuse üle otsustada). Asja hägustab lihtsalt see, et tänapäeva töövõtjatel on palju rohkem kui kapitalismi aguaja töölistel, aga nende olukord ei pruugi olla roosilisem ühest küljest madala palga tõttu ja teisest küljest ühiskondlike ideaalide tõttu, mis sunnivad neid meeleheitlikult kulutama, nautima (vt. Dogma “Ülirikkad on pühad”).
Kui räägitakse sellest, et liberaalne majandus soosib eraalgatust ja individuaalsust, siis on siin sofistlikul moel pool tõde välja jäetud, nimelt, et selline eraalgatuse ja individuaalsuse mingisugune kasv ühes kohas eeldab nende kahanemist rohkemates kohtades. Ehk teisisõnu, need käivad millegi arvel. Selline olemuslikult vähemusele, eliidile suunatud ideoloogia saab populaarne ja massidele imponeeriv olla seetõttu, et ühiskond lõhutakse üksikindiviidideks, kellest igaühele sisendatakse: just sina võid saada väljavalituks. Mis sest, et see käib mitme teise inimese (ja looduse) arvel, inimeste, loomade, taimede ja keskkonna jalge alla tallamise hinnaga. Tegemist on pesuehtsa silmamoondamisega; kui me taastame tervikpildi, siis see illusioon hajub: selline süsteem saab kasuks tulla ainult üksikutele, samas kui enamik mõistetakse algatusetusse, individuaalsusetusse ja sageli ka materiaalsesse viletsusse. Ja seda ilmsem vajadus on siis kohtute ja politsei järele, et rahvastiku enamust, nii kesk- kui alamklassi ohjata.
Kui me nüüd ei lase enam pilgust ühiskonnakehandi tervikut, siis me näeme, et eraalgatuse mõningane piiramine (nt. suurkorporatsioonid) ja paks riik soodustavad kokkuvõttes palju paremini üksikisiku algatust ja individuaalsust, sest need ei pea siis käima (vähemasti nii suurel määral) teiste inimeste (ja keskkonna) arvel. Kui me jaotame ühiskonnas varasid tuntaval määral ümber, nii et kõigile on tagatud mitte üksnes füüsiline äraolemine, vaid ka sotsiaalse väärikuse hoidmise miinimum (mis hõlmab ka nt kultuuritarbimist), siis saavad rohkemad inimesed oma individuaalsust arendada, nad peavad vähem olema pelgalt masina aseained nagu 19. sajandi vabrikutöölised. Samuti tagab “paksu riigi” suurem investeerimine haridusse (mh. elukestvasse õppesse ja ümberõppesse) inimeste suurema algatusvõime, sest algatusvõime eeldab esiteks, et inimese pingutused pole üleni suunatud füüsilise äraelamise tagamisele, ning teiseks, et tal on mingi hulk teadmisi, mis võimaldab tal ette kujutada ja teostada teistsugust tegelikkust kui see, milles ta on. Võiks eeldada, et selline majandusmudel tuleb tänapäeval paremini toime, kus aina tähtsamaks saab paindlikkus ja ühiskonna kõigi indiviidide algatusvõime ja algatuste teostamise oskus. Selline ühiskond on võrdõiguslikum, st. inimesed on võrdsemalt väärikad, mistõttu moodustuvad lihtsamini väga mitmekesised suhted inimeste vahel, üle päritolu, ea, rahvuslike jm piiride. Ühiskonna tugevust mõõdab tema liikmete vaheliste suhete koguhulk, tugevus ja mitmekesisus; see tagab ka ühiskonna paindlikkuse, ning see on tänapäeva majanduses üks kõige vajalikumaid omadusi. Algatus ja individuaalsus ei käi siin (niivõrd) teiste arvel, kuivõrd üksteise kaudu: esiteks on erinevaid ühiskondlikke ja majanduslikke suhteid, kus ühtedes ma olen passiivsem, aga teistes see-eest aktiivsem; ning teiseks on ühiskondlikke ja majanduslikke üksusi, mis ei ole enam traditsioonilist hierarhilist tüüpi, kus ühe individualiseerumine käib mitme teise deindividualiseerimise arvel, vaid kus vastasmõjus üksteisega suurendatakse üksteise teovõimet ja individuaalsust (aja ja ruumi kasutamise võimet) – ennastvõimendavas süsteemis. Ühtaegu rakendatakse-teostatakse-avastatakse-arendatakse omaenese võimeid, ja selle käigus avastatakse ja avatakse ka teise omi, mis omakorda annab tagasi lisaimpulssi oma võimete arendamiseks, jne. See kehtib ka detsentraliseeritud paindlike väikeste majanduslike üksuste kohta, mis on vastastikku üksteisele kasulikud ja võivad tekitada sünergilise efekti, kus üheskoos saavutatakse uue tasandi võimekus.
Äärmuslikult liberalistlik majandusmudel toob üha teravamalt ilmsiks selle, kuidas “eraalgatus” on reserveeritud vähestele väljavalitutele; nendeks on eeskätt suured rahvusvahelised korporatsioonid, kel on piisavalt raha ja mõjujõudu, et mõjutada üksikriikide poliitikuid, kes teevad otsuseid, mis omakorda kasvatavad korporatsioonide jõukust ja mõjukust, aina süvenevas nõiaringis. Deregulatsioon on vesi selliste korporatsioonide veskile. Ometi satuvad selliste kasumile suunatud korporatsioonide huvid tihtipeale vastuollu üksikriikide, ühiskonnagruppide ja üksikisikute huvidega, olgu tööhõive, toormehanke, reostuse vm. asjus. Just siin tuleb välja kodanikuühiskonna (“vabakonna”) roll ja rajaülene koostöö, et seista vastu sellistele partikulaarsetele huvidele, mis kahjustavad elanikkonna enamikku. Korporatiivsete moonutuste vastu on niigi raske võidelda, aga kui veel ühiskonnas endas on dogmaks muudetud liberalism, nagu Eestis, siis teeb see olukorra tavakodanike jaoks veelgi raskemaks. Seda pakilisemalt vajalik on koostöö omavahel ja üle maailma. See on seotud esindusdemokraatia olemusliku probleemiga: kuna rahva arvamust küsitakse ainult kord mõne aasta tagant, siis võib poliitikutekiht kergesti muutuda omakorda korporatiivseks ning lasta ennast majanduslikul võimul ära osta. Sellised moodsa aja tehnilised võimalused nagu arvutid ja internet võimaldavad kasvatada otsedemokraatia osa ja kahandada esindusdemokraatia osa. Sest “esindusdemokraatia” on vastuolu terminites: demokraatia tähendab sõna-sõnalt rahva võimu, aga esindusdemokraatias on rahval võim ainult ühel päeval nelja aasta jooksul, st. lõviosa ajast ei ole tal peaaegu mingit sõnaõigust. On vaja suurendada arutluste osa ja kodanike otsevõimu osa.
Me oleme näinud, kuidas Bush vanema ajast peale aina kiiremini süvenev lõhe rikaste ja vaeste vahel ning hiljutise majanduskriisi ebaõiglus, kus kannatasid üksikisikud, aga pankurid päästeti – kuidas see tekitab ühiskondlikku rahuolematust ning on ajendanud viimase aja ühe suurima protestiaktsiooni “Occupy!” (tõlkida: “hõiva!”, mitte “anasta!”). Ühiskonnakehandi lõhenemise halbu tagajärgi me näeme ka Kreekas, kus kodanikel puudub solidaarsus poliitikutekihiga, nii et riik on patiseisus, sest puudub konsensus ja nõusolek muudatusteks. Nii et paks riik ja ühiskonnakehandi lõimitus pole pelgalt iluasjad, vaid ellujäämise pant, nii lühikeses perspektiivis kui veelgi enam pikas perspektiivis.


DOGMA
Ülirikkad on pühad.

Esiteks on see dogma seotud eespool mainitud suurkorporatsioonide ja deregulatsiooniga, mis on koondanud aina rohkem varandust väheste inimeste kätte; teiseks juriidilise süsteemi ja repressiivaparaadiga, kohtute ja politseiga, mis seda olukorda garanteerib; ning kolmandaks raha võimu ja poliitikute ostetavusega, mis ülirikkaid tootvat süsteemi veelgi võimendab, kaotab ühiskonnakehandi kontrollmehhanisme oma liikmete üle. See tekitab uusaegse aadelkonna, kus mingi osa elanikkonnast on peaaegu peajagu muust ühiskonnast kõrgem (vt. sellised ohtlikud näited nagu Berlusconi Itaalias ja Putin Venemaal).
Samas on see temaatika komplitseeritum ning puudutab ihamehhanisme. Nagu Bataille näitab, vajab ühiskond teatavat “puhast kulutust”: st ühiskond ei saa olla läbinisti utilitaarne ja ratsionaalne, vaid tal on vaja midagi mitteutilitaarset, ainelist kulutamist ilma midagi ainelist vastu saamata: see on sakraalne sfäär, mis kõige eminentsemalt tühistab kasu ja eesmärgipära ning näitab mõttetuse mõtet. Soovi korral võib selles näha samasugust priiskamist nagu on looduses põdra sarved või paabulinnu saba – millel pole otsest kasu, vaid mis on “kasulikud” just oma kasutusega, kuna näitavad: “Ma olen nii tugev, et kannatan ära isegi kasutuse, tulen toime isegi sellise absurdse koormaga nagu sellised suured sarved või säärane tohutu saba!” Puhas kulutus märgib ühiskonnas sarnast jõudemonstratsiooni: me ei allu pelgalt looduse sunnile, pelgale kasule ja äraelamisele, vaid me suudame kulutada niisama, meil on ülejääk! Selle põhimõtte järgi on mitmel pool maailmas korraldatud varade hävitamist potlatchi korras, Tiibetis ülal peetud kloostreid või Euroopas keskajal katedraale ehitatud.
Kapitalismi isaärasus on selles, et ta haarab enda teenistusse sellise puhta kulutuse mehhanismi; see sakraalne masin pannakse teenima profaanseid eesmärke. Ma ei kuluta päris niisama või mitte kõike, vaid investeerin. Teenin tulu, ja panen selle uut tulu teenima, nii et saan veelgi rohkem tulu, jne. Ja kõige suurejoonelisemad kulutamise näited kapitalistlikus ühiskonnas on koondunud ülirikastele, nende arvukatele luksusjahtidele, villadele, kalliskividele jne. Seltskonnaajakirjad, kus neid ja nende kulutusi eksponeeritakse, on justkui ikooniraamatud, või pigem iidoliraamatud, mille tegelased kehastavad meie iha sakraalse järele, puhta kulutuse järele. Meie, enamik, ei saa lubada endale selliseid pööraseid kulutusi, aga ülirikkad teevad seda meie eest, me elame nende kaudu läbi katarsist, puhta kulutuse sakraalset ekstaasi.
Tõsi, sellisel “puhtal” kulutusel on omad nüansid, mis eristavad seda varasematest sedalaadi versioonidest. Esiteks on villadel, luksusjahtidel ja muul seesugusel siiski oma kasutusväärtus (erinevalt varanduse lihtsast põletamisest; vrd moodne põletamisnäide, kui Pablo Esobar põletanud mitmekümne miljoni dollari väärtuses rahatähti, et tema laps sooja saaks) ning teiseks on neil enamasti kasutusväärtus ainult üksikute inimeste jaoks (erinevalt keskaja katedraalidest, mis olid kõigile avatud, või Tiibeti kloostritest, kuhu igaüks võis oma lapsi saata). Nii et puhas kulutus on muutunud tuhmimaks (tal on mingi kasutusväärtus, ehkki ebaproportsionaalselt väike) ja eraldatumaks (reserveeritud üksikuile). See kõik kahandab sellise kulutuse väärtust ja võib osutuda kontraproduktiivseks, kuna mingi osa ühiskonnast võib keelduda nägemast selles oma ihade teostumist, võib keelduda ülirikaste kaudu elamast. Ja siis ei jää kehtival süsteemil muud üle, kui tuua mängu justiitsaparaat ja repressiivorganid...
Võiks mõelda esiteks, et varasid peaks ühiskonnas õiglasemalt jaotama (vrd. Dogma: “Liberaalne majandus soodustab eraalgatust...”), ja teiseks, veelgi sügavamas mõttes, et ühiskondliku puhta kulutuse tulipunkt võiks nihkuda teisale. Kuhu, seda on raske öelda. Võiks näiteks paradoksaalsel kombel välja pakkuda, et selleks võiks olla just nimelt (liigsest) kulutamisest hoidumine. Kuna kulutamine on norm ja standard, siis võib olla midagi tähelepanuväärset selles, kui keegi vabatahtlikult ja meelega keeldub kulutamast nii palju või sellisel viisil nagu seda tavaliseks peetakse (st. nii nagu see kõige eredamalt avaldub ülirikaste nähtuses). Paradoksaalsel kombel tundub, et just tervislik toit, liialdusteta elu jms tundub “puhta kulutusena”. Küsitakse: “Miks sa ei kuluta?” “Miks sa ei naudi?” “Mis sul viga on?” St niimoodi on võimalik esindada kättesaamatut ihaobjekti, saada ise ihaobjektiks (selmet neid taga ajada, kehastades neid hüvedeks), olla ise puhtaks kulutuseks – kulutada kulutamisvõimet. Meie meeled on ammu tuimestatud ülirikaste pompöössustest, Burj Khalifa’dest. Nüüd võib hoopis rabavamaks osutuda mitte-pompöössus, lihtsus. Seda pole tarvis võtta isegi äärmuslikus vormis elektrist, autost ja muust sellisest loobumisena, vaid piisab juba lihtsalt tavalisest elust: jalgrattaga inimene. Selline inimene on skandaal, solvang, väljakutse. Mitte Tallinna SEB-hoone, Radisson ega Swisshotel, vaid Helsingi...