progressiivne poliitika

Küsimus on selles, kas erinevate ontoloogiate vahel saab olla väitlust või vaidlust, ja kui, siis kuidas? Kas võiks olla näiteks niimoodi, et arendatakse välja erinevate ontoloogiate praktilised tagajärjed? Siis võiks olla väitlust kahel tasandil: ühest küljest selle ümber, kas see lahtivoltimine on tehtud õigesti, ning teisest küljest selle ümber, kui atraktiivne või veenev on avanev pilt (pärast seda kui mingi lahtivoldinguga on nõustutud). Esimene on rohkem filosoofiasisene, teine kitsamalt poliitiline küsimus.
Võtame küsimuse, kas homoseksuaalidel peaks olema võimalik omavahel abielluda. Mõned katoliiklased on väljendanud seisukohta, et seda ei tohiks lubada. Bioloogilisel mehel olevat mehe loomus (1) ja bioloogilisel naisel olevat naise loomus ning abielu peab olema mehe ja naise vahel, sest muidu on see loomuvastane. Siin on kohe kaks asja: esiteks teatav arusaam loomusest või olemusest ning teiseks teatav arusaam abielust. Me tuleme allpool nende juurde tagasi.
Kõigepealt aga mainitud praktilised tagajärjed (me pole küll veel nende pinnaseks olevat ontoloogiat veel avanud, aga allpool me tuleme ka selle juurde). Sellise seisukoha negatiivne (“mitte-asetav”) tagajärg on see, et homoseksuaal ei saa teostada mõningaid juriidilisi toimingud, mis on seotud abieluga, või saab neid teostada suuremate pingutustega (nt. pärandusega seotu). Positiivne tagajärg (st. mida soovitatakse teha) on see, et homoseksuaal peaks pidama tsölibaati, palvetama ning püüdma oma “veast” ja “hälbimusest” üle saada. Räägitakse juhtumitest, kui see olevat õnnestunud. Muidugi, homoseksuaalsus ise on nii mitmekesine nähtus ja nii erineva päritoluga (kaasasündinud, lapsepõlve keskkonna mõju, hilisema sõpruskonna mõju), et pole sugugi võimatu, et mõnikord saab homoseksuaalist hetero (kuigi ma oletan, et vastupidist esineb palju sagedamini, st. inimene, kes on kultuuri mõjul veennud ennast heteroks, avastab, et on tegelikult sügavamas mõttes homo). Aga selle põhjal pole kindlasti lubatud väita, justkui see oleks võimalik igal juhtumil, põhimõtteliseltki.
Kõige üldisemalt me näeme igatahes, et selline diskursus on võimu diskursus, st. siin opereeritakse teise inimesega ja võetakse õigus tema eest otsustada, mis on talle hea. Muidugi, selle õigustuseks on väidetavasti tolle inimese hingeõnnistuse eest hoolitsemine – mis on omakorda seotud all-oleva ontoloogiaga. Ja ilmselt osutaksid nad juhtumitele laadis “sina ka!” ehk juhtumitele, kus ongi üldlevinud tavaks võtta voli teiste inimeste eest otsustada (nt kohtus, sõjaväes, koolis). Argument “sina ka!” on aga kehtivusjõuta, kuni kehtivust pole näidatud; see nõuab omaette kõrvalepõiget, mida ma hetkel ei jõua teha. Isegi kui me sellega muud ei saavuta, siis pole vähe väärtuslik juba seesama tähelepanu juhtimine ise, et tegemist on võimu diskursusega. Pange tähele, kodanikud! Isegi kui teile mõned sellised konservatiivsed seisukohad tunduvad sümpaatsed (nt. näiteks ka te ise olete homofoob või vähemasti homoabielu vastane), siis mõtelge enne, kui nende katoliiklike konservatiividega liidu sõlmite, sest tegemist on mõtteviisiga, mille järgi on hõlpus teise inimese eest otsustada. Ja kui neil oleks juhtumisi ka riiklik võim...

Me ütlesime alguses, et peaks püüdma eksplitseerida ontoloogiate tagajärgi. Tuleme nüüd selle juurde, millised need ontoloogiad antud juhul on. Kõige üldisemates või jämedamates joontes on kõne all kaks ontoloogilist skeemi, millest üks (mida esindavad ka nood katoliiklased) on seotud transtsendentsiga, “kolmandaga”, st. kus kaks nähtust on vahendatud millegi kolmanda poolt, milleks on “olemus” ja viimases järgus transtsendents puhtal kujul ehk Jumal. Teine ontoloogia on immanentne, st “sissejääv”, kus olemist mõeldakse tema enese struktuuri ja eelduste järgi. Üks selline immanentne mudel on Bergsoni oma, kus olemine on kestmine; kestus aga eeldab ühest küljest uue eristumist ja teisest küljest vana alleshoidmist (mälu), mille pinnalt too uus eristub. Teisisõnu, olemine ehk kestmine toodab lakkamatult muutumist ja uuendust, mis on võimalik teatava kokkuhoidva instantsi pinnalt, mida Bergson nimetab mäluks, millist mõistet aga ei tule võtta mitte psühholoogilises, vaid ontoloogilises tähenduses (st. mitte üks võime, mis “mul” on – mäletada, meenutada jne – vaid olemise aspekt, mis ülepea moodustab minu ja üldse igasuguse olemise).
Transtsendentses, “kolmandat” kasutavas mõtlemises heidetakse immanentsele ontoloogiale ette seda, et seal puuduvat kriteerium asjade ja olukordade üle otsustamiseks ning et see olevat taandatav relativismile tähenduses “kõik on suvaline” – samas kui transtsendentses mudelis on otsustamise kriteerium alati olemas: needsamad olemused ja viimases järgus Jumal (või platonismis Hüve idee). Ometi võib näiteks mainitud immanentse ontoloogia (bergsoniliku kestuse) põhjal välja töötada omad juhtnöörid nähtustes orienteerumiseks ja ka nende väärtuse kaalumiseks. Selleks võib pidada sedasama mitmekesisust ja keerukuse kasvu, mida kestus juba lihtsalt oma ülesehituse tõttu toodab (uue eristumine teos ja selle mäluline lõimimine).
Üks printsiip mida me peaksime seejuures silmas pidama, on ühest küljest lokaalne lähenemine, aga teisest küljest see, et samal ajal peetaks silmas maksimaalset ajalist ja ruumilist ulatust ning kultuurilis-ühiskondlikku hõlmavust. Lokaalne selles mõttes, et vältida “ajatuid” ja “kohatuid” üldisusi, aga maksimaalse hõlmavusega selles mõttes, et me ei lahutaks ühtesid nähtusi teistest, vaid püüaksime “silmas pidada” kogu nähtustevälja.
Näiteks võib vabalt olla, et mõnda aega on diktatuur majanduse arengu seisukohalt soodsam kui demokraatia – näiteks seetõttu, et mingeid otsuseid saab kiiremini langetada. Aga süsteemi hindamisel peame esmajoones arvesse võtma tema jätkusuutlikkust, just nimelt maksimaalset aegruumilist ulatust ja ühiskondlik-poliitilist hõlmavust. Sellisel juhul me näeme, et iga diktatuur varem või hiljem langeb, mis tekitab seda sügavama segaduseolukorra, kuna ühiskonnakorralduse alustalaks oli üks isik või kitsas isikutegrupp. Nii et võib küll olla, et demokraatiad näiteks majanduslikus mõttes ei tööta nii hästi kui autoritaarsed rezhiimid (näiteks tuuakse sageli Hiinat), aga esiteks kehtib see piiratud aja vältel (autoritaarne rezhiim ei sisalda piisavat uuenemisvõimet; Hiina on majanduslikult edukas olnud muuhulgas just seetõttu, et valitsev ainupartei on pidevalt kohanenud, aga siin seisabki ees valik: kas ta pluraliseerub ja muutub sisemise arengu teel järjest demokraatlikumaks, saadeski lõpuks selleks, või siis kohanemisvõime kahaneb, ühiskondlikud pinged kasvavad ja senine kord pühitakse plahvatuslikult minema) ja teiseks käib see majandusedu mingite ühiskonnagruppide arvelt, nii et ühiskonda tervikuna vaadeldes kaob suur osa majandusedu lummavusest (seda tasub ka Eesti puhul silmas pidada – ja see on asjaolu, millelt riigijuhid süstemaatiliselt tähelepanu kõrvale juhivad).
Ehk teisisõnu: mingid mudelid ja ühiskonnakorraldused võivad meile tunduda kohmakad, aeglased ja puudulikud just oma paljususe tõttu – nagu demokraatia – aga kui me suudame silmas pidada pikka ajalist, laia ruumilist ja avarat ühiskondlikku perspektiivi, siis me näeksime selle süsteemi eeliseid, milleks on just paindlikkus, kohanemisvõime ja enesemuundamisvägi. Muidugi on vahetud vaevused teravamalt tajutavad kui kaugemad eelised. Filosoofide ja teadlaste roll seisnebki siinkohal selles, et pidevalt meelde tuletada pikka perspektiivi, et hoida ühiskonda langemast lühiajaliste autoritaarsete peibutiste lõksu (nagu juhtus pärast esimest suurt majanduskriisi 30-ndatel – ja võttes arvesse praegust kestvat sügavat majanduskriisi, on see praegugi täiesti aktuaalne teema).
Niisiis võib keerukust ja mitmekesisust pidada ühe immanentse ontoloogia kriteeriumiteks. Nende mõistete puhul tuleb aga rakendada sedasama hõlmavuse printsiipi, millest me äsja kõnelesime. Nimelt mõistetakse mitmekesisust sageli puudulikult ja seda seostatakse sageli süsteemi elementide rohkusega. Et näiteks eesti ühiskonna mitmekesisus oleks proportsionaalne siin elavate rahvaste ja kultuuride arvuga. On aga väga oluline, et mitmekesisust tuleb hinnata kogu süsteemi seisukohalt, nii et see pole ainult kvantitatiivne mõiste (elementide arv), vaid ka kvalitatiivne, st. tuleb arvesse võtta organiseerumistasandeid. Kogu see suur arv mingit elementi on süsteemi terviku seisukohalt väga lihtne, vähese mitmekesisusega süsteem, kuna siin on ainult üks keerukustasand. Süsteem on keerukas siis, kui keerukuse tasandeid on palju, ja mitte lihtsalt see, kui ühel tasandil on palju elemente. Ühesõnaga, keerukuse ja mitmekesisuse seisukohalt on oluline ka süsteemi elementide seostatuse viis. Kõige üldisemalt ütleb süsteemiteooria seda, et süsteemi keerukus on väike nii juhul, kui neid seoseid on väga vähe (tahkus) kui ka siis, kui seoseid on ülemäära palju (kaos). Esimesel juhul on süsteem jäik, paindumatu; mõjutused ei suuda levida. Teisel juhul aga mõjutused levivad liiga kiiresti ja ülemääraselt, nii et vähimgi mõjutus tõukab süsteemi tasakaalust välja kaoootilisse liikumisse. Kõige keerukam süsteem on see, kus ühest küljest on lokaalsed seoseklastrid ehk moodulid (st mis on tihedamalt seotud omavahel kui ümbrusega), mille vahel aga on palju sidemeid. See tagab selle, et mitte iga üksikelemendi muutus ühes lookuses ei tõuka kogu süsteemi tasakaalust välja, aga ka selle, et süsteem suudab ümber organiseeruda. Süsteemi keerukuse hindamise parim kriteerium on ajaline ulatus: kuivõrd süsteem suudab kohaneda, ennast ümber ehitada, ettetulevaid juhuseid loovalt ära kasutada.
Nii et kui me räägime näiteks immigratsioonipoliitikast, siis progressiivne seisukoht ei tähenda seda, et piirid peaks täielikult avama ja et kõigil Eestisse tulla tahtjatel peaks lubama siia elama asuda. Selline kvantitatiivne rohkendamine lihtsustaks ühiskondlikku keerukust Eesti sees (kui ühiskond atomiseeruks ja kaoksid mõned kõrgema tasandi organiseerumisviisid) ja selle kaudu lihtsustuks ka maailma-kogukonna keerukus, kuivõrd Eesti kui üks selle moodul on muutunud lihtsakoelisemaks. Teisalt ei tähendaks see muidugi ka piiride hermeetilist sulgemist, sest kui puuduks verevahetus – kui siia ei tuleks teise geneetilise, kultuurilise, ajaloolise pärandi ja kogemusega inimesi –, siis nõrgeneks Eesti ühiskondlik potentsiaal. Nii et progressiivne poliitika ei tähenda sugugi piiride reguleerimatust – milles seda vahel süüdistatakse – aga ka mitte ülereguleeritust. Mitmekesisuse edendamine ei tähenda regulatsioonimehhanismide puudumist – ega muidugi mitte ka nende jäikust.
Siit me võime saada pidepunkti alguses viidatud “olemuste” käsitluse järelekatsumiseks. Konservatiivne maailmavaade heidab kirjeldatud immanentsele progressiivsele käsitlusele ette, et see ei hooli “olemuslikest” asjadest ja “püsiväärtustest”. Näiteks inimloomusest, riigihümnist, pereväärtustest jne. Need vajavat “kolmandat”, transtsendeeruvat instantsi. Selle taga aga võib olla mitmekesisuse puudulik mõistmine: justkui immanentne käsitlus püüaks hävitada igasuguseid antusi (rahvus, hümn, perekond jne.) ning panna selle asemele mingi korratu pudru. Aga see on ekslik omistamine, sest progressiivne käsitlus, mille kriteeriumiks oleks mitmekesisus ja keerustumine just nimelt ei tohi lihtsalt ära hävitada antusi – sest see lõhuks moodulid ja lihtsustaks süsteemi. Küsimus on hoopis nende staatuses: kas nad saavad justkui väärtusteks iseeneses (eks toimu religioosselt konservatiivses lähenemises kummaline paleepööre: “väärtuste” tagatiseks selles ilmas öeldakse olevat transtsendentsed olemused, aga selle tagajärjel saavad teatavad “selle ilma” nähtused justkui väärtusteks omaette) või siis nad on väärtuslikud niivõrd kui nad aitavad üleval hoida süsteemi keerukust – mis muidugi kätkeb võimalust neid iga hetk küsimuse alla seada ja ümber hinnata, aga mida tehakse mõõdukalt, et mitte süsteemi lihtsustada (huvitav on see, kuidas just “parempoolne” poliitika on Eestis hävitanud suure osa vanu struktuure ja on selles mõttes tegelikult antikonservatiivne; päriselt parempoolsete rahvuskonservatiivide koostöö reformi parteiga on enam kui kummaline). Ehtsalt progressiivne liikumine ei hävita muuseume. Vastupidi: nõnda nagu kestuses toodetud uuendus on võimalik ainult vana teatavas mõttes alleshoidmisega ehk ontoloogilise mäluga, samamoodi ka on kultuuriline uuendus võimalik ainult pärandi eest hoolitsemise varal – ent mitte pelgalt museaalidena, vaid tuleviku loomise taimelavana.(2)

Progressiivsel poliitilisel võitlusel on kaks ülesannet. Esiteks moodustada pakette ehk näidata mõningate nähtuste omavahelisi seoseid, mis harilikult on maha vaikitud ja mis võib-olla saavadki sellistena toimida tänu sellelesamale mahavaikimisele. Ajakirjanduse kommentaariume lugedes tundub, et kõige enam on eestikeelse (st. riigikeelse!) meedia viha objektideks teisest rassist inimesed, teistsuguse seksuaalse eelistusega inimesed, teisest rahvusest või teise usutunnistusega inimesed ning alkohoolikud. Ehk siis põhiliselt rassism, homofoobia, russofoobia, kristofoobia ja joodikuviha. Jõhkralt öeldes: neegrid, peded, tiblad, kristlased ja joodikud. Samas ei ole ma kohanud, et keegi oleks rünnanud neid kõiki korraga (seda ei saa välistada, aga ilmselt on see pigem haruldane), vaid reeglina rünnatakse korraga neist ainult üht või paari. See tundub olevat isegi konstitutiivne (päris kõikide vastu ma maailmas korraga olla ei saa): ma saan näiteks olla homofoob sellepärast, et mul pole midagi neegrite vastu. Või vastupidi, olgu see pede mis ta on, juhul kui ta on europiidne – aga vaat’ neegreid ma ei salli. Või sõlmitakse perversseid liite: kui ateist ja kristlane on muidu vihavaenlased, siis juhul kui tegemist on homovaenulikkusega, kiidavad nad teineteisele takka.
Tegelikult saab näidata, et kõigi nende taga on üks ja seesama mehhanism – ja on pedagoogiliselt oluline seda nende kõigi puhul korraga näidata, n-ö ühes paketis. Kui seda nähtust analüüsida, siis me näeme siin laias laastus kaht sammu: esiteks asetamine, positsioon (ma olen europiid, hetero, eestlane, ateist või agnostik, mittejoodik), mida võib lugeda inimese kunatise antuse juurde (me kõik sünnime mingi rahva liikmena, mingil ajas, mingis kohas jne.) ja on sellena täiesti legitiimne, nagu on legitiimne ka uhkust tunda selle üle, kes sa oled. Aga eespool kirjeldatud juhul lisatakse sellele teine samm – eitus, negatsioon, mis aga ei ole enam legitiimne. Ehk teisisõnu: kui väidetakse, et ma olen europiid ja järelikult ma ei salli negriide; ma olen hetero ja järelikult homod on vastikud, jne. See tähendab, et oma identiteet muudetakse suletuks, piiratuks ja relatiivseks, ma omandan negatiivse identiteedi, võideldes negriidide, homode, venelaste, kristlaste, joodikute vastu – ja pisukese järelemõtlemise peale ma näeksin, kuidas ma teen ennast niimoodi neist sõltuvaks.
Seda teist sammu pole vaja. Positsioon ja afirmatsioon ei nõua sugugi paratamatult negatsiooni. Sellest, et ma olen eestlane ja uhke selle üle, ei järeldu mingil moel see, et ma peaksin mõnd teist rahvust vihkama. Idem teiste näidete puhul. See on seotud sügavama teemaga. Nimelt sageli inimesed näevad sellistes eitustes oma individuaalse identiteedi väljendust – ja tõepoolest ei maksa alahinnata eituse rolli identiteedi moodustumisel (kui me mõtleme kasvõi ontogeneesile, ja kuidas teismeline vanematega ja ühiskonnaga sõdib). Aga tervislikul juhtumil peaks see kõik olema ajutine eelmäng ning terve ja enesega rahulolev identiteet ei peaks kedagi eitama ega vihkama. Pealegi on niimoodi, et kui ma asetuste ja eitustega samastan end mingite antustega (rahvus, rass jne.), siis see tegelikult just nimelt iial ei väljenda minu ainulisust, minu isikulist ja eripärast olemist – sest kõik need on suured kategooriad, millest ükski ei hõlma ainult mind, vaid ikka ja alati mõnd inimgruppi ehk kollektiivi. Ühest küljest on isiklik eksistents ja tugev koosolu teistega – need käivad käsikäes – ja teisest küljest on individualism ja kollektivism (mida esitatakse sageli alternatiivina, mis on aga tegelikult libaalternatiiv). Sellest ma ei jõua siinkohal pikemalt rääkida, vaadatagu varasemat postitust, kus on link Mart Kangru esseele “Selts ja kollektiiv”.
Küsimus on nende kunatiste antuste rollis: kas väärtus iseeneses, millele saab taandada ja millega saab argumenteerida – konserveeriv, konservatiivne, minevikule taandav, sulgev hoiak; või tõukepind ja taimelava uue loomiseks (mis sugugi tingimata ei tähenda – korrakem veel – selle pinna hävitamist, ja standardjuhul ei tähenda) – progresseeruv, tulevikku avav hoiak.

Aga teine, ja võib-olla veelgi olulisem ülesanne on teiste pakettide lõhkumine. Eestis on hulk kivistunud kooslusi, mis on moodustunud juhuslikult ja mille elemente hoiab koos omandatud afektiivne laeng, aga mis sugugi mitte ei pea koos käima. Näiteks pakett “parempoolsus, liberaalne majandus, ühtlane tulumaks, konservatiivsus, individualism, joodikuviha, kõrge emapalga ülempiir” või “vasakpoolsus, sotsialism, kommunism, venemeelsus, astmeline tulumaks, kollektivism” või “kristlus, konservatiivsus, homofoobia, abordivastasus, kondoomivastasus” jt. Nendes kimbuti toodud elemendid ei pea sugugi paratamatult koos käima. Neid kimpe ehk pakette aga kasutatakse poliitilises võitluses: keegi inimene on paketi ühe elemendi varal kaasa meelitatud ja nüüd pannakse ta alla neelama ka teisi elemente, millega ta võib-olla pärast järelemõtlemist nõus ei oleks, aga mis talle tunduvad (just nimelt seetõttu, et ta ei saa, ei oska või ei taha järele mõelda) lahutamatult koos käivat talle olulise elemendiga.
Homodele abieluõiguse andmise vastu olijate seltskond on kirju ja selle taga on erinevad põhjused, aga vaadelgem korraks üht selle seltskonna fraktsiooni, nimelt kristlasi või veelgi konkreetsemalt katoliiklasi, kellest mõned on olnud selle teema ühed aktiivsemad käsitlejad. See on oluline, kuna nad viitavad justkui “suurtele” argumentidele, teoloogilistele ja filosoofilistele kategooriatele. Neil oleks justkui peos hulk trumpkaarte.
Mulle tundub, et üks oluline põhjus, miks need katoliiklased on homoabielude vastu on see, et kristluses on abielu üks sakramentidest ehk üks kirikliku elu alustaladest. Nüüd neile tundub ilmselt, et kui homod saaksid õiguse abielluda, siis see kahjustaks kristlikku abielusakramenti.(3) Mina näen aga selles eklesioloogia sotsiologiseerimist, st. kirikliku ja teoloogilise nähtuse (abielusakrament) toomist ühele tasandile ühiskondlik-juriidilise protseduuriga (abielu kui riikliku tunnistaja kohalolekul sõlmitud kahe kodaniku kokkulepe, millel on teatavad juriidilised tagajärjed). Samas peaks kristliku maailmatunnetuse enese seisukohalt need kaks sfääri olema põhimõtteliselt eristatud (sest mis mõtet oleks muidu eraldi laulatusel-sakramendil?): üks kuulub “sellesse maailma”, teine aga juba teataval moel teostab “taevariiki” ehk “taevaskonda”. Miks peaks üks selle maailma protseduur üldse kirikuelu puudutama?
Üks hea soovitus väitluste puhul on panna ennast vastaspoole olukorda ja kujutleda maailma tema seisukohalt, nii nagu tema seda näha võiks. Kui me nüüd püüaksime ette kujutada katoliiklase ja abielluda sooviva homoseksuaali maailma, siis võiks selguda, et tegemist on suuresti sõnalise, keelelise probleemiga ning et see vastavus on pigem näiline. Katoliiklase maailmatunnetuses on abielu, nagu öeldud, üks sakrament ja seeläbi kirikuelu alustugi, mis omakorda on seotud eshatoloogia ja inimelu viimsete eesmärkidega. Aga see ei ole õige vaste sellele, mida homoseksuaal “abielu” kaudu taotleb. Sõna on küll sama, aga sisu on hoopis teine. Homoseksuaal tahab sellega oma kodanikuõigusi ja inimväärikust (et ta saaks teostada teatavat juriidilist toimingut nõnda nagu heteroseksuaalid). Nii et kui homoabielu toetajad räägivad abielust, siis kui katoliiklane tahaks sellele oma maailmas adekvaatset vastet leida, ei peaks ta mõtlema mitte “abielule” (mis oleks pelgalt homonüüm), vaid mingitele teistele mõistetele – inimväärikus, inimlikkus, ligimene vms. Milline oleks katoliiklase “abielu” vaste homoseksuaali maailmatunnetuses, seda ma ei oska praegu öelda – kuna võrdluspooled pole päris samal tasandil ning vastus sõltub suurel määral konkreetse homoseksuaali filosoofilistest, religioossetest, poliitilistest ja muudest tõekspidamistest.
Mõned homoabielu vastased on väitnud, et neil poleks midagi selle vastu, kui sisuliselt võimaldataks homodele samasugused praktikad samasuguste juriidiliste tagajärgedega nagu seda on heterode abielu – tingimusel, et seda nimetataks kuidagi teistmoodi, mitte “abielu”, vaid “kooselu” vms. Aga homode jaoks on siin poliitilised põhjused, miks nad just nimelt tahavad, et seda ka nimetataks abieluks. Sest sõnad ei ole süütud, vaid nendega kaasnevad väärtushinnangud ja hoiakud. Kui me ei luba homodele “abielu”, vaid “kooselu”, siis see kätkeb nende alavääristamist: noh, okei, andsime teile need kodanikuõigused, aga sama nime me teile ei anna! Vormiliselt on kõik korras, aga sisuliselt säilitame oma üleoleku ja põlastuse. Sarnast nähtust esineb palju: näiteks miks afroameeriklased ei taha, et neid “neegriteks” (nigger) kutsutaks, kuna sellel on halvustav tähendus. Eestis on väidetud, et eesti keeles see halvustav tähendus puudub ja et siin võiks seda nime pruukida. Halvustavat tähendust minu keeletunnetuse järgi tõesti ei ole, aga ikkagi peaks arvestama teise inimese reaktsioonidega, nii et kultuurne inimene USA-st tulnud mustanahalise kuuldes ei kasuta ka eesti keeles sõna “neeger” (sest see sõna on äratuntav ja mõjub tollele inimesele solvanguna). Või teine, akadeemiline näide: rääkisin inimesega, kes uurib India filosoofiat. Aga teatavatel ajaloolistel põhjustel ülikoolides ja uurimisasutustes nimetatakse “filosoofiaks” kitsalt ainult Lääne filosoofiat; kõikide teiste mõttetraditsioonide uurimine on paigutatud vastava kultuuri uurimisega tegeleva üksuse alla, nt sinoloogiasse või indoloogiasse. Praktikas on sellise nimetamisküsimuse tagajärg see, et see india filosoofia spetsialist on sunnitud läbi käima põhiliselt india kirjandust, folkloori, ajalugu jm. uurivate inimestega, samas kui tal enda sõnutsi on rohkem ühist ja kõneainet inimestega, kes uurivad filosoofiat, olgu Euroopa, Hiina või muud filosoofiat. Kui me annaksime “filosoofia” nimetuse ka teistele traditsioonidele, siis oleks meil alust akadeemilist elu teistmoodi korraldada ja see inimene saaks ehk suhelda nendega, kellega tal on rohkem ühist.
Muuseas, üks pakett, mis tahab lammutamist, on kristluse ühendatus konservatiivse poliitikaga ja sh. nt. homofoobia või homoabielude vastasusega. St sellesama ontoloogilise mudeli (mis kasutab transtsendentsi) põhjal saaks kujundada ka mõne hoopis teistsuguse maailmatunnetuse – kus kristlik diskursus poleks mitte võimu diskursus, vaid vähemuse diskursus, kes seisab “nõrkade ja väetite” eest. Kas poleks see isegi loomulikum? Võib-olla poleks selleks vaja teha muud kui kristlus lõpuni mõelda, mille käigus tuleks ehk minema visata suur osa kreekalikust või konkreetselt aristotellikust filosoofiast, mis on sinna imbunud. Mõnevõrra teises kontekstis olen ma midagi sellesarnast ka visandanud. See on teostatav ja see tahab, nõuab teostamist. Faciendum.

See on üksjagu poleemiline küsimus, aga ma olen seda meelt, et mitmekesisus ja keerukus annaksid progressiivsele poliitikale ka kriteeriumi teatavateks sunnimeetmeteks. Võtame näiteks Prantsusmaal palju laineid löönud keeld avalikes kohtades burkat (ja muid ostensiivseid religioonisümboleid) kanda. Nagu selle väitluse käigus ka välja toodi, pole burkakandmine päris samal tasandil kui mõne veidra mütsi või kaelaehte kandmine, vaid see puudutab palju olulisemaid teemasid. Näos väljendub kõige nüansikamalt inimese isiksus ja näo peitmine on isiksuse ja individuaalsuse redutseerimine. Keeld kanda avalikus kohas burkat tähendab just nimelt nõudmist, et oma individuaalsust ei tohi redutseerida. Sellist keeldu on peetud repressiivseks: mis õigusega te keelate meil kandmast oma religiooni atribuutikat? Aga esiteks tuleb täpselt ja hoolega vaadata, kes seda “õigust” nõuavad – sageli on selleks need, kes sellest süsteemist kasu lõikavad ehk mehed ja usujuhid (st. üks piiratud osa tollest kogukonnast) või siis ka naised, kes pole saanud haridust ja kes on lihtsalt üle võtnud neile sissesöödetud ideoloogia. Ja teiseks kujutab burka kandmine üht rohmakat viisi, kuidas ühiskondlikku mitmekesisust piiratakse ja kuidas see taandatakse bioloogilistele antustele (sa oled kas mees või naine – kusjuures see valik pole sümmeetriline, kuivõrd ainult mees on päriselt ja täieõiguslikult tegutseja, indiviid, erinevalt naisest, kes on õiguslikus mõttes suuresti lapse, alaealise positsioonis). Keeld avalikus kohas burkat kanda on üks neid näiteid, kus mitmekesisuse edendamise nimel on minu meelest õigus rakendada sunnimeetmeid.
Konservatiivid väidavad sageli, et “on ju nii”, et mehed on ühesugused ja naised on teistsugused, nii neuroloogiliselt, füsioloogiliselt kui psühholoogiliselt ning et sellega kaasnevad teatavad asjad, mis neile “loomuldasa” paremini sobivad. Sellele väidab progressivist vastu esiteks, et see “loomus” on statistiline: tõepoolest saab võib-olla enamikel meestel tuvastada rohkem ühesuguseid omadusi ja enamikel naistel teistsuguseid. Aga see just nimelt pole “olemus” või “loomus”, mis määratleks kõiki ja igaüht, vaid statistiline mõiste, mis ei ütle peaaegu mitte midagi selle inimese kohta, kes parasjagu siin minu vastas istub. Ja teiseks on nood nii-öelda “loomulikud” soorollid ajaloos tulenenud sageli lihtsalt olude sunnist. Mehed suudavad üldiselt teha suuremaid ja lühemaajalisi jõupingutusi ning naised väiksemaid ja pikaajalisemaid (sellega on seotud lihaste ja rasvkoe teatav tüüpiline jaotus kummagi kehas) ning ajaloo vältel on välja kujunenud teatavad kohastumused: mehel on sadade tuhandete küttimisaastate vältel kujunenud välja parem käe ja silma koordinatsioon ning statistiliselt parem ruumiline, keeleline ja abstraktne mõtlemine, samas kui naistel on paremini arenenud emotsionaalne ja kontekstuaalne intelligentsus. Aga jällegi tuleb esiteks silmas pidada seda, et see on statistiline, mitte määratluslik, ning ka seda, et tänapäeva arenenud ühiskonnas valdav osa sellest sunnist enam ei toimi. Arvuti taga töötamine ei sea mitte mingisuguseid eelistusi meestele ega naistele; tolmuimejat ja nõudepesumasinat suudavad käitada ühtviisi hästi nii mehed kui naised jne.
Konservatiivid süüdistavad vahel progressiviste homogeniseerimises: kaovad soorollid ja seega kaovad eristused ning inimesed ja ühiskond ühtlustub. Tegelikult on aga risti vastupidi. Kaovad jämedad eristused ja erinevuse alused (nt. kahevalentne bioloogiline sugu) ning välja saavad tulla palju peenemad eristused inimeste vahel, mis pole enam aheldatud bioloogilise soo (või muu jämeda kategooria külge), vaid kus üha enam määravaks saab selle konkreetse üksikisiku individuaalsed omadused ja eripärad. St tegemist pole mitte homogeniseerumisega, vaid heterogeensuse ja mitmekesisuse kasvuga: mitte kaks sugu (või kolm klassi või neli kasti), vaid n hulk indiviide (kus n on ühiskonna liikmete arv) või isegi palju rohkem kui n, kuivõrd indiviid oma erinevates suhetes toimides teatavas mõttes on erinev indiviid.
Progressiivne poliitika ei ole seega universalistlik (nagu me püüdsime näidata homoabielu teema kaudu) ega ka kultuurirelativistlik, vaid ülepea väldib sellist libaalternatiivi. Põhiline pole mitte “antus” – olgu kultuuriline või muu – vaid see, mida selle antusega tehakse: “heaperemehelik” kasutus on see, kui selle tagajärjel individuaalne ja ühiskondlik mitmekesisus ja geneesivõime suureneb, ja “halb” on see, kui sellega õigustatakse mitmekesisuse allutamist ja geneesi piiramist. Ehkki lühikeses perspektiivis on progressiivne poliitika nõudlik – see tahab süvenemist ja edendab “informeeritud demokraatiat” – ja võib seetõttu tunduda nõrgem kui mitmesugused konservatiivsed ja reaktsioonilised poliitikad, süvendab pikas perspektiivis lootust see, et jätkusuutlikud on ainult süsteemid, mis sisaldavad endas piisavalt mitmekesisust ja keerukust, et suudavad ennast ümber kujuneda ja aina uute olukordadega kohaneda – mitmekesisuse ja mobiilsuse edendamine aga ongi selle poliitika ühed põhilised kriteeriumid. Ehk teisisõnu, progressiivse poliitika tugevus seisneb selles, et ta on kooskõlas elu enese loogikaga.

Üks murettekitav neokolonialistlik pakett on see, kus teatavatesse pakettidesse (nt. “rahvuslus”) liidetakse teatav hoiak ülejäänud maailmasse, nt. Lõuna-Euroopasse või Aafrikasse. See on dogma: “meie oleme töökad ja vastutustundlikud, aga kreeklased ja aafriklased on laisad ja vastutustundetud”. Selle justkui ilmselgeks “tõestuseks” on Aafrika läbikukkunud riigid ja Kreeka pankrotis majandus. Mul on seda piinlik tunnistada, aga ma olen isiklikult kuulnud endast noorema haritud ja intelligentse eestlase suust väidet, et Aafrikal oleks parem, kui lääne inimesed neid riike majandaksid (ehk teisisõnu, et taastataks kolonialism). Aga esiteks, lääne kolonialism uues kuues (majanduslikus vormis) juba kehtib Aafrikas täies jõus, ja teiseks, Aafrika riikide läbikukkumise põhjuseks on valdaval määral just nimelt Lääne ühiskonnad, ja seda väga mitmel moel. Kõigepealt kolonialismi pärandina (suvaliselt tõmmatud piirid, ruineeritud ühiskonnakorraldus) ja teiseks majandusliku uuskolonialismina, kus erinevate kuritegelike võtetega on laostatud Aafrika riikide majandusi ning nad võlaorjusse kukutatud. Üks kõigile tuntud väga lihtne skeem: lääne suurkorporatsioon ostab ära Aafrika riigi mõned juhtivad poliitikud; need tellivad riigi nimel näiteks mõne tohutu infrastruktuuriprojekti, mille ehitamiseks neile antakse laenu, millest lõviosa läheb lääne korporatsioonile, kes selle projekti ellu viib, ja mingi osa altkäemaksudeks nondele poliitikutele. Too riik, st. riigi kodanikud, peavad nonde poliitikute võetud võla kinni maksma. Ja lääne korporatsioon saab kõigepealt tulusa teenistuse ehitushanke näol ja seejärel tema ise või mõni temaga seotud pank aastateks tulusa teenistuse intresside näol. Seda saab muidugi edasi arendada: riik ei suuda laenu tagasi maksta, IMF tuleb teda “päästma” uue laenuga, seades laenu saamise tingimuseks majanduse liberaliseerimise, mille abil riigi majandus laostatakse veelgi põhjalikumalt, näiteks kui tema turu ujutavad üle läänes suurte subsiidiumidega toodetud põllumajandustooted, samas kui kohalikele põlduritele on toetuste maksmine “liberalismi” sildi all keelatud (rääkimata sellest, et nad nagunii ei suudaks põldureid lääneriikidega võrdsel määral toetada).
Ühesõnaga, sellise dogma puhul tehakse üldistused tagajärgede pealt, aga keeldutakse nägemast põhjusi, mis nendeni viisid. Sest kui tunnistada põhjusi, siis peaks hoopis ennast süüdlaseks või vähemasti kaasosaliseks tunnistama nendes hädades, mida me teistele ette heidame.

Üks oluline teema progressiivse poliitika jaoks on seotud hoopis uuenäolise poliitilise võitluse vormiga, mille avalduseks on Araabia kevad ja Occupy! Need ei ole traditsioonilist tüüpi protestiaktsioonid, kus on mingi kindel juhtgrupp ja kindlad nõudmised, nagu olid n-ö vana tüüpi protestidel, millega poliitanalüütikud kenasti toime tulevad: kui oli selge, kes nõuavad ja mida nõuavad ning mis liine pidi võitlused käivad (islam/kristlus, araabia/lääs, kommunism/kapitalism jne.). Nendes viimase aja liikumistes aga on segamini paisatud kõik need traditsioonilised tuttavad ja turvalised liigendused ning analüütikud on samavõrd segaduses kui sovjetoloogid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, mida ei nähtud ette ja mille järel tuli hakata mõtlema uutes kategooriates. Toona polnudki muutus ehk nii suur: bipolaarne maailm asendus USA domineerimisega, üks suur vastandus mitme väiksema vastandusega. Nüüd aga on kogu protesti põhimõte ja toimimisviisid hoopis teistsugused. Need on iseorganiseeruvad (vastandina traditsioonilisele tsentraliseeritud juhtimisele) ja see on tihedalt seotud uute tehniliste vahenditega, eeskätt interneti ja sotsiaalmeediaga, mis seninägematult kiirel, ulatuslikul ja tõhusal moel – ja eeskätt anarhiliselt, “horisontaalselt”, korraga mitmest keskmest – suudavad kodanikke mobiliseerida ja organiseerida.
Tegemist pole enam traditsiooniliste vastandustega; esiplaanil pole enam kultuurilised ega ajaloolised tegurid, vaid pigem struktuurilised: kodanikuühiskond kildkondade (eeskätt poliitilise kliki) ja korporatsioonide vastu. Mingis mõttes võiks seda ju seostada sotsialistliku liikumisega 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, aga samas on see üksjagu erinev: (1) võitlus pole enam niivõrd teljel vaesed vs. rikkad, sest vaesuse mõiste on üldse läänes teisenenud ja võitlejate tuumikuks pole vabrikutöölised ja põldurid, vaid palju kirevam seltskond “töövõtjaid” või intellektuaale jne; (2) võitluse korraldus on risomaatiline; (3) vastavalt majanduse globaliseerumisele peab ka võitlus olema hoopis uues mõttes internatsionaalne kui kunagine töölisliikumine.
“Occupy” on teinud ühe esimese mastaapse katse rahvusvahelist koostööd teha, ja selles suunas tuleb tublisti edasi minna. Näiteks rahvusvaheliste korporatsioonide vastu jäävad isegi suurriigid hätta, väikeriikidest rääkimata. Eeskätt tuleb sundida valitsusi vastutustundlikule koostööle, st. et ei lubataks oma riigi ettevõtetel kuritahtlikku ja laostavat praktikat teistes riikides, ehkki see “emamaale” justkui kasu toob (aga viimases järgus kellele lõviosa mujal teenitud kasumist ikkagi läheb? Ilmselt läheb see pigem luksusjahtide ostmisse kui lasteaedade või muu sotsiaalkeskkonna toetamisse), näiteks kui GMO-dega tegelev Monsanto India põldureid laostab (nagu muidugi ka USA enda omi). See on omakorda seotud mitmete juriidiliste asjaoludega ja nende ellurakendamisega, eeskätt autoriõiguste ja patentidega (mille alla ka GMO-d käivad).
See kõik on veel embrüonaalses järgus ja pole veel teada, kuhu need arengud edasi viivad, aga on väga võimalik, et üheskoos uute tehnoloogiliste võimalustega (internet, sotsiaalmeedia, muu elektroonika) muutub inimeste identiteet ning teistega suhtlemise viisid, mis võiks avaldada oma mõju poliitikale (nt see, et demokraatia võtab valdavalt esindusdemokraatia kuju, pole enam nii iseenesestmõistetav kui paarikümne aasta eest; võimalikuks saavad mitmesugused otsedemokraatia vormid; riigiline organiseerumine ise mõnevõrra devalveerub, kuna inimesi saab mobiliseerida ka hoopis teistmoodi ja detsentraliseeritult; jne.). Majanduses on valitud vähemus lõiganud globaliseerumise ja deregulatsiooni pealt suurt kasumit; demokraatlik kodanikuühiskond peab leidma vahendid, kuidas sellele vastu seista. See on progressiivse poliitika üks keskseid ülesandeid. Sõna “progressiivne” võiks siin kuulda ka tähenduses “edenev”, “tegemise käigus kujunev”: progressiivne poliitika kujuneb ka sellesama progressiivse poliitika tegemise käigus.

(märkused)

(1)See tähendab muuhulgas, et nad ei erista bioloogilist ja ideniteedilist sugu, sex’i ja gender’it.
(2)Ma pole küll asjatundja, aga mulle tundub, et Eestis on selles suhtes asjad päris hästi. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi direktori Art Leete ajakirjanduses avaldatud arusaamad muuseumi ülesannetest või Viljandi Kultuurikolledzhi tegevus rahvakultuuri õpetamisel mitte museaalina, vaid loomingu viisina.
(3) Luterlastel abielu küll pole enam sakrament, kuid vagaduse tasandil on põhiosa vanast katoliku käsitlusest minu meelest säilinud.