AVP

Poliitika ei tohiks olla kildkondlik, st. killustav ja välistav, vaid ühis-kondlik, ühendav ja kaasav. Ühendada ja kaasata saab aga ainult teisi austades ja kuulda võttes, nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Sellises kaasavas dialoogis tulevad välja igaühe eriomased võimed. Mulle tundub, et praegune Eesti poliitika kaldub olema ühtlustav, nii parteide sees (parteilojaalsus) kui neist väljaspool (“meie” ja “nemad” hoiaku kultiveerimine, lõhede süvendamine). Kaasava dialoogi puhul tuleb osapooltest välja rohkem kui neis oli, see läbikäimine ise võimendab osapooli. Sellisel juhul kujundlikult öeldes 1 + 1 = 3. Monoloogiline suhe aga kahandab kõiki osapooli, nii et kujundlikult 1 + 1 = 0,5. Mulle tundub, et praegune süsteem ei kaasa ega võta kuulda, mistõttu inimesi ja kodanikuühendusi (nii vaba- kui erakondi) kasutatakse halvasti, nende potentsiaal jääb kinni. Vältimatult jääb sel juhul kängu ka “võimulolija” potentsiaal. 

Ma ei ole poliitika ega poliitikute vastu ja ma väidan, et poliitika ei ole tingimata räpane. Poliitika on inimeste vaheliste läbikäimiste hõlbustamine, ja seda saab teha ainult dialoogis ja kaasates. Võimule aga on omane hüpostatiseerumine: tekib illusioon, justkui hõlbustuspositsiooni kohatäitjal oleks mingi omaolemine. Tegelik suhe võidakse siis ka fiktiivselt ümber pöörata, nii et hõlbustatav (inimesed) oleks justkui hõlbustaja (poliitik) jaoks. Just siis muutub poliitika räpaseks ja läbipaistmatuks. Võimulolija hakkab võimust kinni hoidma. Mulle tundub, et Eesti võimudünaamika on tardunud ja et see on vaja uuesti liikvele saada. Võimnikud ise seda omal algatusel ei tee, vaid neile on vaja survet avaldada. Ja nagu me näeme, ei piisa selleks ainult sõnadest, vaid inimesed peavad end ka füüsiliselt nähtavaks tegema nagu praegusel meeleavaldusel.