ühis-kond

Minult on küsitud, miks ma poliitikaga jändan või mis ajendab filosoofi poliitikaga jändama. Siit kõlab taustal läbi arusaam, et inimene, ja eriti filosoof, võiks tegeleda “kõrgemate” asjadega ning et poliitika oleks nagu mingi järeleandmine, madaldumine, “jändamine”.

Aga minu meelest on poliitika otseselt seotud ontoloogiaga. Nagu Heideggergi näitab, on koos-olu üks eksistentsiaale, mis on võrdalgupärane teistega (maailmasse-heidetus, surma-poole-olemine). Muidugi, selle taipamiseks polekski tarvis mingeid nimesid, poleks vaja nimetada heideggere – kui ainult ma ei tajuks edasi kestvat arusaama, mille järgi koos-olu on midagi sekundaarset (ka Heidegger ise aitab sellele kaasa, esitades koos-olu algselt ja enamasti kui loba ja unustust). On muidugi erinevaid toimimisrežiime: kui ma olen üksi, kui ma räägin sõbraga, kui olen väikses seltskonnas, kui olen suure auditooriumi ees, kui käin hääletamas, kui jälgin maailma sündmusi või avastusi kosmoloogia kohta. Need pole aga suhestatavad hierarhiliselt esmane-teisene terminites (nt. esmane endagaolu ja teisene koosolu või mõnes kultuuris ehk ka esmane koosolu ja teisene üksindus), vaid need on üksteisesse lülitatud. Ei ole nii, et ma algselt oleksin kuidagi endamisi ning teiseselt võtaksin kontakti “välismaailmaga”, “teiste inimestega”. Samavõrd tõeselt võiks ütelda, et ma algselt moodustan halvasti lahutatud kogumeid teiste inimeste ja asjadega (pereliikmed, mänguasjad) ning eristun neist alles vähehaaval. Kõige täpsem oleks ütelda, et indiviidi ja kogukonna genees käivad käsikäes. Ma saan korraga rohkem iseendaks ja olen mitmekesisemates läbikäimistes teistega. Minu läbikäimised teistega mõjutavad otseselt seda, kes ma “ise”, “üksinda” olen. Ja ka ümberpöördult: see, kes ma ise olen, mu sisemine liigendatus, mõjutab läbikäimisi teistega.

Seega inimeste lävimine kogu- ja ühiskonniti pole midagi välist ega kõrvalist, vaid see on täiesti otseselt ka minu enda sisemine probleem; see pole midagi pindset ega väliskesta puudutav, vaid ulatub otse minu “tuuma”. See n-ö tuum polegi muud kui mu läbikäimised teistega ja mu enda-hool, mu eristumised ja lõimimised erinevates sõõrides alates üksindusest kuni kogu universumini.

See mõjutab niisiis mind täiesti otseselt, kuidas toimib ühiskondlik lävimine, kas võim liigub, kas elu mitmekesistub, kas ta suudab eristuda ja lõimida. Kui ühiskondlik läbikäimine tardub, klombistub, siis ka tema liikmete elu vaesestub. Kui ühiskonna hõlbustamine on pärsitud (kui hõlbustajad ei hõlbusta, vaid pärsivad), siis ka ühiskonna liikmed ei suuda enam mitmekesiselt üksteisega läbi käia ja üksteist võimendada, genereerides ühiskondlikku väge. Seisak, tardumine, klombistumine nõrgestab nii ühiskonda kui iga üksikisikut eraldi. See võib muidugi lokaalselt genereerida uuel tasandil intensiivsust ja väge, aga see on teine teema – ja eeskätt jääb see piiratuks, lokaalseks. See ei tähenda, et hea hõlbustamise juures eristused kaoksid – vastupidi, tulevad välja peenemad eristused, igaüks jõuab lähemale oma eristumise ja lõimimise masinale.