vangla

-->

Pärast keskkooli lõppu oli mul selline tunne, nagu oleksin vangist pääsenud. Läksin ülikooli ajalugu õppima ja mõtlesin või eeldasin, et seal aetakse asju inimese moodi. Oma jahmatuseks avastasin aga, et seal jätkub sama asi. Ja mitte ainult õppejõudude või süsteemi poolest, vaid üliõpilaste endi mõtteviisi ja hoiakute poolest. Avastasin, et enamik kaasüliõpilasi olid oma peas vangi edasi jäänud. Õnneks leidus kummaline õppeasutus, kus ma kohe esimesest päevast peale tundsin ennast nagu kodus ja kus tõesti asju aeti inimese kombel ning nii üliõpilased kui õppejõud olid vabad.

Nüüd on mul sarnane tunne. Eesti iseseisvudes paistis, et nüüd on vangist pääsetud ja algab hoopis uus aeg. Aga mida me näeme? Võimulolijad jätkavad täpselt samu praktikaid nagu nõukogude ajal. Mul on vastik vaadata parteidistsipliini ees koogutajaid – milleks ometi? Kas saab mingi institutsioon või mingi abstraktne olend olla tähtsam kui konkreetne elu ja inimlikkus? Samasugune ülbus ja hoolimatus nagu nõukogude ajal, samasugune lõhe rahva ja “valitsejate” vahel. Ja vähemasti sama ebameeldiv on mulle see, et inimesed lasevad sellel sündida – nagu mu kaasüliõpilased jäid minu mulje järgi keskkoolivangi edasi. Suuga veel kobisetakse, aga kehaliselt ei tehta midagi. Jah, suuga isegi ropendatakse ja räusatakse, aga sellist kultuuritust rääkimises saadab just nimelt võimetus, nõtrus, allaheitlikkus tegudes. Need on nõrgad sõnad ja nõrgad teod. Pole vaja vägisõnu, vaid väesõnu. Ja vastavaid tegusid.

Kas inimesed teadvustavad ikka, et meie riigi poliitiliselt kõige mõjukam isik on aktiivselt kaasa aidanud teistsugusele riigikorrale, mis ahistas inimesi ja nende vabadusi? Ja et ta jätkab seda praeguseni? Et üldiselt kogu eduideoloogia ja parempoolne ühiskonna lõhestamine põlistab ebainimlikku ühiskonda ja mürgitab inimsuhteid? Aitab!