Kommentaare
Reformierakonna ametliku
maailmavaate kohta
Meie
poliitika rajaneb lihtsatel liberaalsetel väärtustel, nagu üksikisiku vabadus
ise otsustada.
Kuidas
tõlgendada selle valguses RE reaktsioone Silver Meikari sõnavõtule? Kas
tunnustati tema vabadust ise otsustada?
Vabadusest
lähtub ka Reformierakonna ideoloogia. Täpsemalt inimese vabaduse
ülimuslikkusest mis tahes ühiskondlike institutsioonide ja eeskätt riigi
suhtes.
Kas RE
tunnustab Silver Meikari ja arvukate RE-d kritiseerinud inimeste ülimuslikkust
RE kui institutsiooni ees?
Liberaalidena usume, et iga inimene on parim otsustaja omaenese huvide üle ja seepärast tuleb talle otsuste tegemiseks tagada maksimaalne ühiskondlikult vastuvõetav vabadus.
Kuidas on see
seotud RE juhtorganite esitatud nõudmisega, et RE liikmed esmalt partei ehk
institutsiooni sees asju arutaksid? Kuidas seostada seda maailmavaatelist
loosungit ülekuulatud RE liikmete ilmutatud parteidistsipliiniga?
Liberaalid pooldavad ühesugust maksumäära kõikidelt tuludelt, eeskätt aga tarbimiselt. Kuna investeeringud teenivad kogu ühiskonna huve (arendades majandust, kasvatades ühiskonna jõukust ja luues töökohti), siis peaksid need olema maksuvabad. Madalama sissetulekuga inimeste kaitsmisel pooldab liberalism maksuvaba miinimumi kehtestamist, mille piiri tuleb järk-järgult tõsta.
Kuidas on
esimese lausega seotud see, et dividende Eestis ei maksustata?
Liberalismi eetiliseks aluseks on partnerlus ja solidaarsus: turul saab edukalt tegutseda see inimene või firma, kes arvestab teiste huvide ning vajadustega. Kasumit saavad teenida vaid need tooted ja teenused, mida keegi vajab.
Liberalismi eetiliseks aluseks on partnerlus ja solidaarsus: turul saab edukalt tegutseda see inimene või firma, kes arvestab teiste huvide ning vajadustega. Kasumit saavad teenida vaid need tooted ja teenused, mida keegi vajab.
Viimane lause
kuulub kaasaegse tarbimisühiskonna kontekstis pigem huumorivalda.
Riigistatud
ja monopoolne tootmine aga pakub vaid neid kaupu ja teenuseid, mida ta ise
arvab inimesi vajavat. Pahatihti osutub see arvamus ekslikuks!
Tundub, et
viimasel ajal on sagedamini nähtud vastupidist, kuidas on ekslikuks osutunud
arvamus, et mingite kaupade ja teenuste riigistatud ja monopoolne tootmine pole
vajalik. Meenutagem Eesti Raudteed. Või praegu eesseisev elektrihinna järsk
tõus seoses “vabaturuga”, millega kaasneb paratamatult kõikide kaupade hindade
tõus. Elektritootmine ja elektri transport on olemuslikult monopoolne: igasse
majja tuleb ikkagi ainult üks traat. Siin ei saa olla vaba sisulist konkurentsi.
Liberaalsete ideede sihtgrupiks on vabad omanikud, kes konkureerivad üksteisega erapooletute reeglite alusel.
Mis mõttes on
reeglid erapooletud, kui praeguse maksusüsteemi puhul kulutavad väiksema sissetulekuga
inimesed rohkem sissetulekust maksudele ja sundkulutustele? Sellised reeglid ei
saa põhimõtteliselt olla erapooletud. Mil määral peavad nad antud juhtumil
silmas ühishüve?
Liberaalid
eeldavad, et isiklikes huvides tegutseja ning isikliku vara ja raha kasutaja
käitub efektiivsemalt ja vastutavamalt...
Kitsalt
isiklikes huvides tegutseja võib käituda tõepoolest tõhusamalt, aga kuna ta ei
pea arvestama üldist hüve, siis ei ole see kuidagi seotud laiemas mõttes
vastutustundliku käitumisena. Näiteid sellest, kuidas erafirmad laastavad ja
laostavad ühiskondi, kogukondi, keskkonda ja üksikisikuid, ei jõua üles lugeda
(ma tooksin ühe näitena Monsanto). Seevastu kogukond, mis peab silmas kõigi
selle liikmete huve, käitub loomuldasa vastutustundlikumalt.
...kui võõra varaga opereeriv riigiametnik. Kuna riik pole oma tulu teeninud, vaid omandanud selle
maksudena, on tal ka paratamatu kalduvus käia selle varaga umber lohakamalt ja
ebaefektiivsemalt, kui seda teeks eraisik omaenese teenitud varaga.
See on
kummaline arusaam riigist ja kui RE käsitleb riiki sellise võõrandunud ja
inimvaenuliku institutsioonina, siis jääb ülepea arusaamatuks, miks nad
kõrgetesse riigiametitesse pürgivad. Aga miks peaks riik olema võõras? Riik
peaks ju olema kõik tema kodanikud ehk see on täiesti oma. Kui riik osutub
võõraks, siis on just nimelt midagi lahti institutsioonidega või poliitilise
kultuuriga. Tekib küsimus: kuidas üldse saab vastutustundlikult riiki juhtida
erakond, mis peab riiki olemuslikult vastutustundetuks ja riigiteenistujaid
lohakateks ja ebaefektiivseteks?
Autoritaarse
riigi kohta võib ehk tõesti öelda, et ta pole oma tulu teeninud, vaid omastanud
maksudena. Aga demokraatlik riik on just nimelt oma tulu teeninud. Inimesed ja
asutused maksavad makse, kuna nad usaldavad riiki kui ühishüve ega pea seda
enda suhtes võõraks. Demokraatlikus riigikorras saab põhimõtteliselt iga
üksikisik ja iga kodanikuühendus kaasa rääkida selle ühise jõukuse jaotamisel
ning demokraatiakultuuri eesmärk on leida ühise arutelu käigus sobivad
vahekorrad valdkondade vahel, kuidas seda jõukust kasutada. Kas mitte RE
selline maailmavaateline eeldus ei kätke endas üleskutset maksudest
kõrvalehiilimiseks (miks ma peaksin maksu maksma riigile, kui see on mulle
võõras ja isegi minu suhtes vaenulik?)?
Olulisel
kohal on meie jaoks sallivus: vabadus ja inimväärikus ei tunne rahvuslikke
piire.
Millistes RE
aktsioonides me võime näha nende sallivat suhtumist Eesti venekeelsesse
elanikkonda? Kuidas on seotud sallivusega RE juhtfiguuride avaldused
lapsetoetuste puhul (vanemad joovat selle maha) või nende varjamatu seksism
(üks hiljutisi näiteid: Jürgen Ligi avaldus Kaja Kallase kohta)?
Liberaalid
on valmis poliitiliseks koostööks kõikide erakondadega eeldusel, et viimased ei
tegutse avalikult ega varjatult demokraatliku riigikorralduse vastu.
Demokraatlik
riigikorraldus tähendab esiteks demokraatlike institutsioonide kaitsmist ning
demokraatliku kultuuri arendamist.
1) Mis esimest
puudutab, siis kuidas seostada sellega katse võtta vastu ACTA, DASA, riigikogu
eetikanormid ja sekkumine prokuratuuri töösse (vt intervjuu peaprokurör Norman
Aasaga), mis kõik meediaruumis leiduvate käsitluste järgi piiravad
sõnavabadust, raskendavad korruptsioonivastast võitlust ning edendavad
ebavõrdset kohtlemist (nt parlamendierakonnad versus teised kodanikuühendused)?
2) Mis teist
puudutab, siis mil moel on sellega seotud RE juhtfiguuride avaldused, mida
avalikus ruumis sõnavõtnute enamik tunnetab valena, ülbena, halvustavana,
seksistlikuna, demagoogilisena? Pärast selliseid avaldusi ja käitumist, mida RE
juhtfiguurid on viimasel ajal praktiseerinud, julgen arvata, et Lääne-Euroopas
poleks ükski valitsus püsima jäänud.
Erakonnal saab olla maailmavaateline programm või ideoloogia, aga maailmavaade on ikkagi inimesel mitte erakonnal. See siis kriitika Reformierakonna poole, mitte artikli autorile.
RispondiElimina