Radikaalne avalikkus

 

Mind häirib parteide kildkondlik mentaliteet, mis hiljutiste skandaalide käigus on aina aredamalt välja joonistunud. Väidetakse, et asju ei tohtivat ajada avalikult, vaid kõigepealt tulevat need siseseltskonnas, erakondlikult läbi arutada. Huvitav küll, miks? Erakonnad on ometi mõeldud just nimelt avaliku ühishüve edendamiseks, mistõttu võiks eeldada, et kõik neis toimuv peaks olema avalik ja läbipaistev, ka diskussioonid, erimeelsused jne. Miks parteid peaksid häbenema või varjama seda, et nende sees on erimeelsusi, et nad on sisemiselt heterogeensed? See ei ilmutaks ju mitte partei nõrkust vaid, vastupidi, tema tugevust. Sest homogeenne, ühetaoline asi ei sisalda mingit dünamismi, mingit arenguvõimalust. Et toimuks liikumine, peab olema heterogeensust, heas mõttes pinget. Muidu on oht, et seda hakatakse otsima välisusest. Ja nii on korduvalt juhtunud sisemiselt homogeniseeritud parteidega nagu me 20. sajandi õnnetust ajaloost oleme näinud. Kui puudub seesmine erinevus, siis on vaja see väliselt luua, ühiskonna osi üksteise vastu välja mängides.

Mida peaks parteidel olema peljata radikaalsest läbipaistvusest? Pigem joonistuks siis palju paremini välja eristus üksikisikute ja vastava erakonna esindatud maailmavaate vahel. Sest loomulikult esineb seda, et mõni parteiliige saab meelega või kogemata hakkama mõne sigadusega, paha- või häbiteoga. Ja mis siis sellest? See ei pea ju sugugi erakonna mainet kahandama. Sõltuvalt häbiteo iseloomust on vabalt ka võimalik, et erakondlane tunnistab oma viga ja et talle antaksegi andeks. Nobody is perfect, ja seda polegi vaja teeselda. Või kui see hälvitus on liiga ränk, et poliitikuna jätkata, siis arvataks ta erakonnast välja ja erakonna ning üldse poliitika maine sellest ainult tõuseks.

Erakonnad peaksid olema erinevad väljavõtted mitmekesisest ühiskonnast, emergentsed nähtused. Inimesed on loomuldasa ühest küljest erinevate huvide ja eelistustega, aga teisest küljest koostööaltid. Sellest sünnivadki erinevad kooslused. Mingi kandi pealt resoneeruvad inimesed saavad kokku ja loovad vaba- või erakonna, milles kujuneb välja teatav iseärane siseresonants, mis tekib tema liikmete läbikäimisest, nii et igaüks võimendab teisi ja saab teiste poolt võimendatud. Selliseid emergentseid erineva siseresonantsiga kooslusi tekib rööpselt loomuldasa mitu, aga kuna nad pole määratletud negatiivselt, vastanduvais termineis, vaid positiivselt, konstruktiivseis termineis (teatav koosvõnkumine), siis on neil alati võimalik üksteisega koostööd teha. See nõuab võrreldes iga kogukonna siseliikumistega harilikult järgu võrra suuremat vaeva, et saada üks iselaadse omavõnkumisega kooslus vähemasti mingist aspektist kokku võnkuma teise sellise omavõnkumisega, aga siin pole mingit põhimõttelist takistust ning piisava järjekindluse ja püüdmise puhul on see alati saavutatav. Sest viimases järgus oleme kõik inimesed ja suudame üksteisega mingist aspektist resoneeruda.

Ma kujutan väga hästi ette, et absoluutselt kogu erakonna asjaajamine oleks täiesti avalik ja kõigile ligipääsetav. Siis saaksid inimesed ka palju paremini otsustada, millisesse resonantsi nad tahavad lülituda – või vahest kujuneb mingil kogumil hoopis uus laiemaulatuslik resonantsiruum ehk tekib uus “erakond”. Parteid selliste suletud organisatsioonidena nagu nad meil on, on ajast ja arust. Parteid ei tuleks mitte niivõrd laiali ajada, vaid ajada nad laiaks, laotada välja, teha põhjani avalikuks ja läbipaistvaks. See pumpaks neisse õhku, elu, heterogeensust, väge.